Villu Veski Foto: Andres Teiss

Istume ühel pärastlõunal Villu Veskiga Nautse küla karjamaa suurel kivil. Palavus tahab ära tappa ja värsked lehmakoogid lõhnavad vängelt. Taevas pole ühtegi pilve, kusagil kireb kukk, tee tolmab.

Villul on Muhu müts peas, väike kuldne saksofon süles ja eemalt vaadates näeb see välja nagu Navitrolla maalil. On see vast pastoraalne idüll! Pealtnäha.

Siit paistab hästi, kuidas rahvas Mihkli talu õuele «Juu jääb’ile» voorib. Üheksa aastat tagasi Villu käima lükatud festival on olnud algusest peale üks suur risk. Tänagi summib ta sinna omast taskust raha juurde: õiguse eest teha oma ehedat asja.

Kui ühegi dirigendi kaasat ega lapsukesi ei kujutaks ette välikontserdil piletikontse rebimas või õlut laskmas, siis Villu tütar ja naine ei tõrgu, vaid teevad, mis vaja. Vabatahtlikult. Suure kunsti ja õdusa olemise nimel.

Kuid viimased kuus kuud on nad nagunii ise pidanud hakkama saama, sest Villu on, pillid kaenlas, ühest ilma otsast teise lennanud: Fääridelt Ameerikasse, Šveitsist Austriasse, Taanist Islandile, Saksamaalt Luksemburgi, sealt Brüsselisse, siis Muhusse. Ja nii aastaid. Hingamise päevata.

Kas teen sulle väga liiga, öeldes, et näid üsna väsinud olevat?

Ei, sul on õigus, mul on seljataga kuid kestnud ringreisid. See on olnud samaaegselt nii raske kui ka väga õnnelik periood.

Raske ja õnnelik – mille poolest?

Raske selle poolest, et see on tähendanud väga palju lennujaamades istumist, muretsemist, eriti oma pillide ja kottide pärast. Kõik need reisid olid üksteise otsa lükituna vahetult enne Muhu festivali, lisaks kontserdid Eestis, Viljandi Kultuuriakadeemia eksamisessioon õppejõuna – sellist hetke pole tõesti olnud, kus tunnen, et nüüd on vaba aeg.

Eks oled ju ise selle tee valinud.

Muidugi, ega keegi ei käsi mul niiviisi elada. Kuid mulle tundub, et kui hooratas on juba kord käima lükatud, tuleks pigem hoogu juurde anda, mitte pidurdada. Olen tähele pannud, et ma isegi kardan rattalt maha tulekut, hoo vaibumist... siis tekib kuidagi väga tühi tunne.

Aga see rõõmsam pool?

Üheks rõõmupäevaks oli näiteks see, et Rochester International Jazz Festival kutsus mind järgmiseks aastaks Põhjala saarte häälte programmiga tagasi. Tavaliselt ei saada üheltki festivalilt kohe tagasikutset.

Kas see kutsete saamine ajal, mil maailmas on üks festival teise kukil, on tõesti nii raske?

Esimese kutse saamine on alati väga raske, eriti kui jutt käib tõesti mainekatest festivalidest või kontsertidest. Konkurents on terav.

Kuidas sind laias maailmas vastu võetakse?

Mind on igal pool hästi vastu võetud ja see annabki jõudu, toimub energiavahetus – sina annad publikule ja publik sulle.

Artistile on tagasipeegeldus väga tähtis. Kui mängin üht ja sama programmi väga erinevale publikule julgelt, ise sellesse uskudes, mitte häbelikult nagu mingi kaugelt-nurga-poiss ning hästi vastu võetakse, siis...

Siis...?

Usudki, et teed õiget asja.

On sul hea publikunärv – tunnetad alati, mida sinult oodatakse?

Mulle on selge juba proovis, kas asi on õige või mitte.

Äkki oled liiga enesekindel?

See kõlab võib-olla jaburalt, kuid praktiliselt pole päeva, mil ma ei esineks, ja see, mis saalis toimub, ei jää ju märkamata.

Miks jazzis klassikalise muusikaga võrreldes sagedamini elamus sünnib?

Klassikalises muusikas on standardid kindlaks määratud ja muusiku eesmärgiks on kõigi vahenditega selleni pürgida. Kuid see tulemus võib olla täpselt sama hea kui kõik eelmised tulemused ja seetõttu on väga raske saavutada midagi erakordset. Jazzis mõtestab igaüks materjali nii omanäoliselt kui vähegi oskab ja see köidab ka publikut.

Aga samas ei tundu ka noored jazzmuusikud nii veenvad kui «vanakesed».

Õigesti tundub. Kui mängid publikule või laulad, jutustad sa nagu mingit lugu, ja noored ei anna endale alati aru, kuipalju veenvust see jutustamine nõuab. Eks küpsuse ja kogemustega see veenvus tulegi. Nii sümboolika kui esteetika, mida sa esituses kasutad, peab olema põhjendatud.

Kui edev sa kunstnikuna oled?

Keegi ei taha lavalt lahkuda tundega, et teda tagasi ei oodata.

Nii et aplaus on ikkagi väga tähtis?

See on publikule tähtis.

Ma ei mõista – see on ju ikka sulle tähtis!

Ei, publikule! Sest see näitab, et kuulajale meeldis, et ta sai elamuse. Tean paljusid, kes ütlevad, et ah! – see pole tähtis, ja räägivad suurest muusika hingestatusest ja millest veel.

Ma tahaks, et publik ei läheks minema tundega, et õige meeleolu saavutamiseks peab veel minema edasi baari ja tegema sada grammi. Kui tegu on õige asjaga, siis pole enam mitte midagi vaja lisada, sa ei taha isegi kellegagi rääkida...

Kuid ega sa ju ainult aplausi nimel raba.

Võib-olla ma raban õiguse eest sellesama asjaga edasi tegeleda, et mitte uue töö peale minna.

Olen seda juba kaua tahtnud kelleltki küsida, kuid pole söandanud: kas muusik laval ka millestki muusikavälisest mõtleb?

Eks ikka, ausalt öeldes mõtlen loo ajal sageli sellest, mida ma teen siis, kui lugu läbi saab, kuhu oma pilli panen, mida ütlen. See sidumise hetk on tohutult tähtis, et ei tekiks energia langust ja poleks rabistamist.

Paanikatunne laval on sulle tundmatu asi?

Mul pole kunagi olnud esinejana paanikat, küll aga olen tundnud end korduvalt ebamugavalt publiku seas viibides. Näiteks, kui tunnen, et üht või teist asja võiks paremini teha ja ma ei saa kuidagi aidata. Kui olen ise laval, siis tunnen, et relvad on minu käes ja ma valdan neid.

Sinu puhul on mind alati hämmastanud ühelt poolt sinu flegmaatiline ja malbe olek ning teisalt tohutu teovõime. Tegus peab muusik olema isegi ennast müües.

Flegmaatilise inimese tähelepanuvõime võib olla muide väga suur. Kuid kes meid siis müüks, kui me seda ise ei tee? Eestlased tegelevad suure õhinaga kõiksuguste kaupade sisseostmisega ja meil on kõva mees see, kes selle siis võimalikult suure vaheltkasuga hõimuvendadele maha müüb. Mina tahaks teha vastupidi: näiteks «Orissaare külmkapid» läheksid Ameerikas ja Saksamaal hästi kaubaks. Ja muusikas on see, muide, võimalik.

Aga raha küsida on ju ikka kuidagi alandav või oled ennast juba välja treeninud?

Kui pead silmas festivali rahastamist, siis partnerite otsimisega tegeleb abikaasa, minu teha jääb kunstiline pool – panna kokku programm ja leida uusi ideid.

Uute sponsorite juurde toomine on raske ja oleme ka ise eelarveauke täitnud.

On see mõistlik tegu – üritusele peale maksta?

Kindlasti pole see mõistlik tegu, parem oleks see raha hoopis Tiimarisse viia. Aga pikemas perspektiivis on see ehk teisiti.

Aga mida sa kontserdi tellijatele tšekile kirjutad?

Igatahes mitte sõna «muusikateenus». See mulje tuleks kummutada, et muusikud on mingid teenusepakkujad.

Kui oled tõeline muusik, siis on sinu käes tohutu mõjuvõim, millega saab inimese hinges liigutada asju, mida mitte keegi teine teha ei suuda.

Sellest hingeliigutusest: oled sa ise meeleliigutusest pisara poetanud?

Olen küll, see on ju normaalne. Viimati poetasin pisara veidi kummalises olukorras: kuna olen pedagoog, pean sageli tundide kaupa kuulama seda, mida ei saa veel päris muusikaks nimetada. See on väga kurnav tegevus ja võtab kohutavalt energiat.

Ja kui ma siis lõpuks kuulen, et midagi tuleb tõesti välja nii nagu peab, märkan, et silm läheb tõesti märjaks.

Kui pärast kontserti on emotsioonid n-ö laes, kuidas sa tagasi maa peale saad?

Võimatu on kohe magama jääda – üks hea võimalus on järsult situatsiooni vahetada: minna kuhugi, kus räägid hoopis teist juttu ja kohtud sootuks teiste inimestega.

Tavalisem on after party ning üks neist kahest asjast peaks olema kuidagi korraldatud. Kes seda ise pole läbi elanud, sellist tunnet ei tea, võivad seda pidada kapriisitsemiseks.

Muusikuid peetakse üsnagi suurteks kapriisitsejateks.

Kui artist nõuab endale pudeli vett või tassi kohvi, pole see kapriisitsemine – esineja mõtted, eriti võõras linnas, on mujal ja ta ei hakka tõesti seda kauplust ise otsima.

Oma esinemisrituaalid sul ikka on?

Mul pole mingeid rituaale! Olen näinud, kuidas enne esinemist pannakse käed kokku ja tehakse sada imet, kuid minu jaoks on see võõras. Väga paljud minu meelest mängivad suurt kunstnikku, rõhutavad seda oma imidži ja tegevusega. Tihti näen selliseid tegelasi hiljem laval suures hädas olevat.

Ma olen viimase sekundini tegev sellega, et kontrollida, kas laval on kõik korras – see on minu jaoks kõige tähtsam. Puhta särgi ulatab mulle abikaasa.

Nii et sa polegi abielus saksofoniga, nagu paljudele sind lähemalt mitte tundvatele inimestele näib?

Muidugi mitte! Olen abielus olnud kakskümmend aastat ja Inna on, kuidas nüüd öelda, rohkem selline kardinatagune professionaal. Tema tegelebki terve aasta «Juu Jääb’i» organiseerimisega – nii majandusliku kui tehnilise poolega.

On ta muusika- või äriinimene?

Praegu ei tegele abikaasa küll otseselt muusikaga, kuigi on lõpetanud konservatooriumis Ants Üleoja juures koorijuhina.

Ütle, kas abielu tippmuusikuga on tõesti üks suur rist ja viletsus, nagu räägitakse, või...

Eks harjumusel ole ka oma ühteliitev jõud ja ma julgen arvata, et teravad nurgad on aastatega maha lihvitud. Festivali teeme koos ja see hoiab ka tähelepanu sarnases fookuses.

Oletan, et kahe muusikaharidusega vanema peres on lapsedki ninapidi muusikas?

Ei ole, ja nad pole enam ammu lapsed. Laura lõpetas keskkooli ja hakkab astuma ülikooli, ta on töötanud ka reisikorraldajana. Kert on kahekümne kolme aastane, ta peab oma Event Gateringi ettevõtet ja töötab ka restoranis kkj.

Kas see, et nad on endale valinud täiesti muusikakauged alad, on olnud mingi protest?

Muusikaga tegelema pole me neid tõesti sundinud, kuid ei Kert ega Laura ole meid ka selles tagantjärele süüdistanud.

Nad on rohkem muusika nautijad ja kui kuulen, mida nad kuulavad, on mul selle valiku üle hea meel.

Villu Veski (43)

Sündinud: 19. jaanuaril 1962 Muhus

Abielus Inna Veskiga, tütar Laura (19), poeg Kert (22)

Haridus: Kuressaare muusikakool, klarnet

Eesti Muusikaakadeemia (EMA) saksofoni eriala, 1985

Töö: asutanud Avicenna (1987); Saxappeal Bandi (1992), projektid «Põhjala saarte hääled», «Tango Nuevo» koos Tiit Kallustega, maailmamuusikaprojekt «Primitive Music Society». Põhjamaade ansambel Yggdrasil. Tallinna Saksofonide Kvarteti liige. Töötab õppejõuna EMAs ja Viljandi Kultuuriakadeemias, alates 1997. aastast veab festivali «Juu jääb»

Looming: loonud muusikat originaalprojektidele, reklaamidele, laule, filmi- ja teatrimuusikat, originaalmuusikat Discovery Travel Channeli seriaalidele.

2002. a Eurovisiooni tantsuetenduse «Taassünd» muusika autor.

Inna Veski,
abikaasa

Oleme koos olnud konsi esimesest kursusest saadik, seega 25 aastat. Villu on oma tööga nii hõivatud, et ega teda palju kodus näha ei olegi. Tänavuse ringreisi ajal oli ta kahe kuu jooksul kodus ainult kolm ööd.

Kerge elu tippmuusikuga kindlasti ei ole, kuid mis parata, kui sa oled selle tee endale valinud ja sellise hea mehe saanud! Mul jääb üle teda ainult aidata ja toetada.

Villu on väga hea südamega, aus ja siiras kõiges, mida ta teeb.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: