Kas see on aga solvav, kui Eric Dickens kirjutas 16. juuli Sirbis Ristikivi homoseksuaalsusest? Ei tasuks absoluutselt solvuda – homoseksuaalsuses pole ju ülimalt palju hukkamõistuväärilist ja Dickensil on alati olnud nauditav kõrvalpilk meie kultuurile.

Ristikivil, ka neis äsja taas ilmunud raamatutes, oli ideaaliks puhastunud hing, mida ta omal kombel arvas nägevat ordurüütlites. Rüütlite jaoks tähendas see aga seda, et armastus ja surm – inimkonnale läbi aegade kannatusi toonud nähtused – oleksid kontrolli all.

Psühhiaatri teooria

Instinktide kontrolli all hoidmine toob teadagi kaasa neuroosi, kuid just nagu me esmateraapia looja Arthur Janovi teostest «Ürgkarje – neurooside ravi» ja «Armastuse bioloogia» näeme, ei pruugi vaimuteadus neuroosi sugugi vana Freudi kombel käsitella.

«Homoseksuaalsus ei ole seksuaalsus – see põhineb tegeliku seksuaalsuse jalge alla tallamisel,» kirjutas dr Janov.

Homoseksuaalsus on kunagi alanud neurootiline protsess. See algas aga nii. Beebi ei saa ise märku anda, et ta väga tahaks, et teda sülle võetaks ja kiigutataks.

Loomulikult annab ta oma signaali nutu abil, aga kui neid signaale korduvalt ignoreeritakse, siis jõuab kätte Suur Esmastseen: inimene taipab, et pole lootustki, et teda armastataks niisugusena nagu ta on.

Sel hetkel toimub Mina jagunemise lõpuni teadvustamata protsess, milles subjekt eraldab neurootilise Mina tegelikust. Vanema-armastuse puudumist kompenseerib laps oma vajadusi lämmatades või otsides neile asendustegevusi, mille olemus on neurootiline.

Tänavalapsed joovad juba 11-aastaselt, hiljem läheb see sujuvalt edasi. Homoseksualistid tunnevad külgetõmmet omasooliste vastu ja leiavad, et see on nende isiksuse vältimatuks osaks, enamgi veel, nad peavad end teatava «homokultuuri» esindajateks.

Tegelikult on nende tõmme samasooliste vastu suure psühhiaatri meelest neurootiline asendustegevus, mille kestel Mina ei suuda oma tegelikke piire kompida.

Neuroosi toimeala on dr Janovi arvates väga lai, ulatudes unetusest seksuaalperverssusteni.

Kõik oleneb sellest, millal ja mis tingimustel on Suur Esmastseen aset leidnud: selle tagajärjel võib laps ka lihtsalt «põgeneda oma pähe» ja asendustegevused ei saa nii selgelt väljenduda.

Vast on liignegi lisada, et Esmateraapia Keskuse (asub Venice'i linnakeses Californias) looja meelest taanduvad igasugused asendustegevused tema poolt välja töötatud intensiivsete psühhoteraapiliste meetodite käigus.

Ristikivi teostes on põnevaid käänakuid, mis kindlasti ei paku huvi mitte ainult sellele hingeteaduse koolkonnale.

Kas keegi on üldse mõelnud, kuidas surus «Mõrsjaliniku» peategelane Catarina da Siena iseeneses alla naistele nii omase ja tegelikult kustutamatu lapsesaamise iha? Ristikivi mõtles ja kirjutas sellest, osalt n-ö ridade vahel. Kirjaniku endagi isiksuses on toimunud millegi «mahasurumine».

Vaikne üksindus

Ristikivi suri üksikuna ja on muu hulgas kirjutanud, et ta väga muretses kellegi noormehe pärast, et see «ei külmetaks, et salli kaela paneks». Pagan võtaks, kas tegemist on meeste või mingite nannipunnidega, keda tuleb hoolsalt kanda, et nad maha ei kukuks enne määratud kohta, nagu Joosep Toots kelmikalt väljendus?

Küllap kujutas Ristikivi sallist kirjutades end sel korral ette isana. Gei ta ei olnud. Ristikivi oli religioosne üksildane hingepagulane, armastuses tõenäoliselt lapselik ja romantiline nagu mõned ta tegelasedki.

Meeste hulgas on palju selliseid, kes iseendas kordavad deviisi: «Minu naine peab olema tark, ilus, tundeline, õrn, mõistev, psüühiliselt stabiilne ja huumorimeelega.»

Sellist naist lihtsalt ei ole olemas. Ja ka Ristikivile ei langenud seda õnne osaks. Kõike korraga ei saa.

«Õilsaid südameid» võiks hea tahtmise korral lugeda naistega läbi saamise õpetusena, mis põhineb autori enda kogemustel.

Üllatav on südametemurdja Tom Briani käitumine: kui võõra naise puudutamise eest niimoodi «molli» antaks, siis oleks meil KuKus või Woodstockis ammuilma tõsiseid kaklusi juhtunud. Millegipärast pole ma neist kuulnud.

Muidugi, Tallinn pole Firenze (Ristikivil, muide, teatrilava-Firenze) ja Ristikivi loomelaev on alati purjetanud Euroopa südamikualadel, kus ei olda nii liberaalsed kui meil.

Üsna Vana-Euroopa hõnguline on ka järgnev arutlus «Sigtuna väravatest»: «Euroopa on naine, kes armastab seda, kes teda jõuga vallutab. See on ta nõrkus – ja see on ka tugevus. Sest naine, kes laseb ennast vallutada, on ka ise vallutaja.»

Ristikivi neuroosi nimeks oli vaikne üksindus – tal oli endal külm ja ta hoolitses teiste sallide eest.

Raamat

Karl Ristikivi.

«Sigtuna väravad.»

Varrak 2004,

224 lk

Karl Ristikivi.

«Õilsad südamed ehk Kaks sõpra Firenzes.»

Varrak 2004,

221 lk

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.6