«Jiieah,» vastas Valle hajameelselt. Ta ei saanud lahti mõttest, et Astrid ootab tema last, ja veel enamgi – ootab, et Valle midagi teeks. Ootab, mida Valle tegema hakkab. «Valle, kuula mind, ole hea,» jätkas Natalja järeleandmatult.«Nooh, mis on,» küsis Valle ja rebis oma silmad eimillestki lahti. Ta püüdis pilku Nataljale teravdada. «Ma ootan last, Valle,» ütles Natalja. Valle oli vait. Tumm. Mõttes venitas ta ehk «uat daa…», kuid ta mälu seda ei registreerinud. «Minu?» küsis ta. Natalja kehitas õlgu. «Ausalt öelda ma ei teagi.» Valle hingas sügavalt sisse. Ta libistas pilgu üle Natalja kõrge lauba, mis jättis mulje, justkui poleks sellel kunagi pärlendanud ükski higipiisk. Tüdruk oli ilus, selles polnud kahtlustki. Pealegi oli siinmail mustanahalisi vähevõitu. Varem oleks Valle öelnud «neegreid», kuid enam mitte, ehk ka seetõttu, et Natalja polnud neeger, ta oli – kuidas see ongi? – mulatt? Natalja isa võis kutsuda pesueht neegriks: mees kusagilt Mosambiigist, tõeline aafriklane, must nagu pimeduse allikas pilkases öös. Ema aga venelanna, kes õppis Moskvas Mosambiigi mehega üht ja sama eriala. Edasi läks nagu ikka: Mosambiigi mees sõitis ootamatult tagasi kodumaale, et kaduda mingites poliitilistes segadustes, mille algust ega otsa keegi ei osanud seletada ning veel vähem mäletada. Ema aga suunati tööle Tallinna, kus ta ka Natalja ilmale tõi. Põline tallinlane, muigas Valle omaette. Valle tundis, et ei suuda selle probleemiga rinda pista. Ta oli tulnud Natalja juurde Astridi eest pakku. Vihma alt gaaddääm räästa alla, mõtles Valle. Väljas siras päike ning Valle pidi laubalt higi pühkima. «Rein oli nädal aega koolitusel Dublinis,» rääkis Natalja rohkem endale. «Sa käisid siis siin.» Jah, Valle mäletas seda hästi. See juhtus umbes kuu aega tagasi, veidi rohkemgi ehk. Tookord kuulis Valle esimest korda Reinu meetodist sõnumeid jätta. Päev-paar pärast Reinu lahkumist helistas tema sekretär Nataljale: «Mul paluti teile edasi öelda järgmist. Esiteks: palun seda magamistoa mahagonist kappi mitte liiga palju katsuda, selle hind ületab sinu seni parima aastateenistuse. Teiseks: külmutuskapi peal olid plekid. Ma ei tea, võib-olla igatsed sa Snaiget, mina igatahes tahan sulle anda parimat, palun püüa samaga vastata. Head päeva ja päikest!» Natalja sulges telefoni ja ohkas. «Uat daa,» imestas Valle. Vastuseks oli kibe muie. «Ta teeb seda iga kord, kui pikemaks ära sõidab.» Seekord oli sekretärile edastada antud järgmine teade: «Ka barokse esikupeegli peal täheldasin mingeid läbipaistvaid plekke. Sülg? Kas sulle meeldib 50 000 krooni maksva eseme peale sülitada?» «See pole midagi,» lõi Natalja väsinult käega. «Peaasi, et ta mind luku taha ei pane.» «Mida ta teeks, kui ta minust teada saaks?» küsis Valle. «Ma ei taha seda ettegi kujutada,» vastas Natalja. Valle raputas uskumatult pead. Talle oli Reinust parem mulje jäänud. Neil olid ka mõned ühised tuttavad, nemad ülistasid Reinu meeldivaks seltsiliseks, lahkeks, heldeks, humoorikaks. Paar korda oli Valle Reinu ka laeva peal näinud. Esimene kord koos Nataljaga. Nataljat teadis Valle varemgi, ajakirjast «Muskel ja tuhar» – äsja gümnaasiumi lõpetanud tüdruk tõusis ajakirja teise aastakäigu tuharakuningannaks, lugejate lemmikuks, autasuks 500 pudelit õlut. Valle teadis, et peaks Nataljalt midagi küsima. Ta avastas korraga, millises supis ta istus, ning oli raske mõista, kas supp oli keema minemas või jahtus. Hetkeks tekkis küsimus, et kas päikest sooviv ja ülemuse teateid vahendav sekretär on ka ilus. Nataljast oli kahju, kuid veel rohkem oli tal kahju endast, sest olukorra piirjooned hakkasid alles nüüd ilmet võtma. «Rein oli Dublinis?» küsis ta, et vaikust rebestada. Natalja teatas häirimatult, et praegu kavatseb ta lapse ilmale tuua. Ta pole enam masendunud, et lapse isa pole teada. Valle mõtles, et tahaks kuhugi ära. Maale, õuldmääni juurde. Samas ei tahaks üksi minna. Hetkeks ühinesid Astridi ja Natalja pilgud tema kujutluses üheks kõikenägevaks silmaks ja Vallet läbistas värin. Samal hetkel lõi viisi lahti mobla. «Jou!» hüüti talle kõrva. «Tead, mida värki? Me gõuime Los Angelesi!» «Mida-mida?» küsis Valle. «Mida-mida jah,» juubeldati teises otsas. «Meid valiti DA KILLAZe Eesti esindajateks. Ell Ei, hier ui kamm! Me lähme otse «The Killing Machines» võistlusele, raid ä uei!» «Mida see tähendab?» «Mida see tähendab, mida see tähendab,» osatati. «Kahe kuu pärast flaime!» Kõne lõpp. Hetk pidulikku vaikust. Valle vaatas Nataljale võidukalt otsa. «Ära muretse,» püüdis ta oma häält sametisse rüütada. «Mina ei hakka mingeid nõudmisi esitama. Loodan, et sina ka mitte, eks. Kuna me ei tea ju…» Järgmisi minuteid hiljem üle käies arvas Valle, et kui Natalja ongi venelane, siis igatahes imelik. Ning ta ei pidanud silmas mitte tüdruku nahavärvi, vaid tema justkui isevoolavaid pisaraid. Tüdruk jättis temaga rahulikult hüvasti, pisarad võõrkehadena põskedel libisemas. Oleks ta siis vähemalt ähvardanud, frettinud nii et seda nägu, mõtles Valle tusaselt, andnud mööda kolu. Järgmises osas püütakse üksindust ja väsimust leevendada füüsilise tegevusega, kuid tulemus jääb osapooltele ebaselgeks. |
