Peep Taimlale, keda enamik teab ETV AK ilmamehena, on ligi seitsme aasta jooksul tseremooniameistri ametis esitatud nii võimalikke kui ka võimatuid palveid. On ette tulnud, et mõned on soovinud abielu sõlmida helikopteris või lõbustuspargis ameerika mägedes. Mõlemad variandid jäid siiski ära. «Jumal tänatud,» sõnab Taimla. Väikelennukis abielu registreerimise kogemus tal siiski on, ent mitte eriti meeldiv. Kui neljakohaline õhusõiduk taeva alla kerkis, paisus müra tillukeses salongis sedavõrd suureks, et kõne, mida Taimla tema vastas istunud noortele pidada üritas, läks täiega kaotsi. «Rohkem viiplesin,» meenutab ta.Teinekord viisid abiellujad ta purjekaga merele. Valitses rahulik ilm. Kuni järsku hüüdis kapten, et nüüd vaatab igaüks ise, kust kinni hoida. Tagantpoolt lähenes kolm hiiglaslikku lainet, mille oli tekitanud järsu pöörde sooritanud tiiburlaev. Esimene laine lõi purjeka võnkuma, teine ja kolmas pühkisid üle parda. Taimla heitis kõhuli väiksele lauale, et paberid märjaks ei saaks. Noorpaar viskus tekile pikali. Venezuela seep «Kahvli»-saate ja miljonimängu juhile Hannes Võrnole on kümneaastases tseremooniameistri töös jäänud eriliselt meelde noorpaar, kes, nagu ikka ette tuleb, ei olnud suur seltskonnatantsude tundja. Avavalsiks olid nad enne pulmi siiski hoolega harjutanud. Kui pulmabänd loo lahti lõi ning tants algas, märkas Võrno järsku, et noorpaar on saalist kadunud. Vanas mõisapargis käis hoogsalt ˛estikuleerides vestlus paari lähedaste ringis. Võrno tõttas uurima, mis juhtus. Selgus, et Eesti üheks paremaks tantsupundiks peetud ansambel ja selle solist olla rikkunud kogu tähtsa päeva. Kuidas? «Sain teada, et see ei olnud see valss, mille järgi nad olid harjutanud,» lausub Võrno. «Neil läinud tants sassi, sest sõnad olid teised.» Ta püüdis küll seletada, et valss on ikka taktimõõdus, mitte sõnades või konkreetses laulus kinni, ent asjata. Pulmaseltskonnal kulus seejärel tükk aega meeleheitel noorpaari lohutamiseks. «Kui Venezuela seepi meenutav palagan oli paar tundi kestnud, istusime palgatud meelelahutustiimiga otsustavalt masinatesse ja lahkusime,» tunnistab Võrno. «Esimesed lõhutud mööblitükid ning geto-sangast vappuv tümakas oli käivitanud eluperemeeste peo.» Vihastav pruudirööv Näitleja Veikko Täärile on tosina aasta jooksul pulmajuhi ametis sööbinud mällu juhtum Sagadi mõisast. Oli olnud ilus ja tore pidu, kuni kolm meeskülalist, peigmehe sõbrad, otsustasid pruudi röövida. Lukustasid end temaga pruutpaari kambrisse. «Alguses võtsid kõik asja naljaga pooleks,» räägib Täär. «Kui aga lugu venis väga pikaks, siis peigmees muutus vihaseks. Tuli juba väikest sõimu. Asi kiskus isiklikuks.» Läbirääkimised läbi ukse kestsid lõpuks mitu tundi. «Röövijad olid hundijalaveest indu saanud ning neile tundus pruudirööv kõige tähtsam osa pulmast,» lisab Täär. «Lõpuks andsid nad siiski järele. Alkohol hakkas ilmselt nende soontes lahtuma ning mul on tunne, et röövijad tüdisid ka lihtsalt ära.» Tänitav tiraad Harri Kingo on seitsmeaastasest tseremooniameistri kogemusest aru saanud, et pulmad algavad ammu enne tseremooniat – ja nimelt meelestatusest. 98 protsenti paaridest on sellised, kes ilmuvad tema ette õnnelike ja ärevatena. Ülejäänud kahe protsendi sisse kuuluvad ka kaks tuntud inimest, kes Kingo väitel demonstreerisid suurt üleolekut kõigest. Kui Kingo tegi enne ooteruumist saali astumist naisele ettepaneku, et ta viib ise tema lohmaka õlakoti saali, järgnes tolle viieminutiline tiraad, et «mis siin majas toimub?!» ja «ei tea, miks ma pean oma koti ära andma?!». Kui Kingo tegi ettepaneku, et äkki võtab pruut peigmehel käe alt kinni, algas sõnavaling teemal «kuulge, kas te arvate, et ma ise ei tea, mida ma teen?!». Veelgi raskema tseremooniana on jäänud talle meelde ühe eesti neiu abiellumine Egiptusest pärit noormehega. Too oli kohale kutsunud kogu suguvõsa, kellest kolmandiku moodustasid väiksed lapsed. Sedasi meenutaski tseremoonia Kingole metsikut araabia küla: «Kõik elasid oma elu – lapsed vudisid saalis ringi, aelesid põrandal, ja emad-isad püüdsid nendega tegelda.» Tema järeldus: «Mul on raske olla korraga registreerija ja politseinik. Eesti tüdruk ei saanud seetõttu küll aru, et tal on mingi pidulik tseremoonia.» Hommikuni päästetööl Nii mõnelgi noorpaaril on pulmade suhtes absurdsed ootused, mida pole võimalik täita. Mullu augustis juhtis muusikamees Mart Sander pulma Pädastes. «Esimesest koosolekust peale tundsin, et peaksin taganema: noorpaaril olid ideed, mis olid reaalsusest väga kaugel,» tunnistab ta. «Kõik pidi välja nägema nagu mingi Wagneri ooper: leegitsevad parved merel, peigmees Siegfridina vibu laskmas. Suutsin umbes kümnendal koosolekul kuidagi seletada, et me ei tee Hollywoodi filmi ja tegelikus elus vajaks selline lavastus sajaliikmelist tehnikute, inseneride, statistide, helire˛issööride ja pürotehnikute meeskonda. Pluss päästeametit.» Kui pulm lõpuks algas, kiskus kogu lavastus kohe ikkagi kiiva. «Külalised, kes olid kirikus 40 minutit noorpaari oodanud, vajusid pärast pikka väntsutust söögi juurde saades kohe igale poole laiali, sest noorpaar oli loobunud toolide kasutamisest, väites, et toimub chill,» meenutab Sander. «Minut hiljem karjuti mulle: «Tehke midagi, pidu vajub laiali!» Jooksin siis inimesi saunast, WCst, heinakuhjadest ja mujalt kokku tirima, aga rahvas tahtis ainult istuda ja süüa. Rahmeldasin nagu päästetöötaja pärast tsunamit, ja nii kuni hommikuni.» Kui kogu põrgulik maraton läbi sai, teatas noorpaar, et pidu oli neile tohutu pettumus ning Sanderi negatiivne hoiak nende ideede suhtes viis neid algusest peale depressiooni. Lühidalt: nad keeldusid maksmast. Kümnest pulmajuhtimise kutsest üheksale on Sander pärast seda ära öelnud. Liiga riskantne tegevus, nendib ta. |
