| Nende ehitamisel, nagu kunstnik teada annab, tuleks küll arvestada kohalikke eripärasid, kuid ometi teeniksid nad kõik enam-vähem ühte sihti – sütitaksid loomingulist palangut. Inimene, kui ta elamisest veel liiga väsinud ei ole, püüdlebki ideaali poole. Ja kuigi see enamasti jääb kättesaamatuks, pole sellest suurt midagi, kuna on vähemasti püüeldud. Paistab, et koos praeguse näitusega tahab Tiitsmaa lahkuda ka oma senisest kunstnikunimest Sorge. Sorgena oleme Tiitsmaad palju aastaid tundnudki. Nüüd hakkab see aeg ümber saama. Näitusesaali keskele püstitatud installatsioon annab alust seda arvata: kuuliaukudest läbistatud obeliskile on kinnitatud väike metallplaat Sorge nimega (ajalisi piirdaatumeid markeerivad sellel küll vaid punktiirid), ent kõrvalt leitav tekst «ma ei ole enam Sorge» ei jäta ruumi kaksipidiseks arusaamaks. Nimemuutus Eks sellel aktil ole oma maagiline tähenduski: loobudes senisest nimest, võib vabaneda ka neist kammitsevatest stereotüüpidest, mida see nimi on tekitanud. Samuti võib see samm olla millegi uue algus. Mille? Seda peaks näitama tulevik. Kui performance’i-kunstnikuna on Tiitsmaa olnud huvitav, siis seda sama võib ütelda tema kui maalija kohta. Ent seos performance’i ja maali vahel on Tiitsmaa puhul ilmne. Pidades esimest omamoodi «moodsaks rituaaliks», leiab see väljenduse ka tema maalides. Olgu selle väite kinnituseks nimetatud kas või maal «Performance II» või siis suureformaadiline «Diskursus», mis on huvitav veel sellegi poolest, et töö on sotsiaalselt täienev. Kunstnik on see, kes tunneb, et ta on kunstnik (on võimeline vastutama)» ning näitusekülastajale – kui ta ennast peab samuti kunstnikuks – on antud ülesanne täiendada eksponeeritud tööd oma autoportreega. Kui maalides ei ole ka otsest viidet mingile konkreetsele performance’ile, siis võib selle vabalt sinna juurde mõtelda. Ka nende tööde puhul, mis käsitlevad elamise lahutamatuid aspekte (nt «Väike suguakt») või puudutavad igivanu teemasid, nagu usutemaatika («Traditsioonilised usutegelased»). On ka aktuaalset poliitilist maali: «2007 veebruar. Lipupõletajad». Lippu on igasugustes aktsioonides ütlemata palju kasutatud, nii et mis sest ikka enam arvata. Osale inimestest läheb see jätkuvalt korda, teised ei pööra mingit tähelepanu. Riik võtab seda tõsiselt, aga eks riik olegi endale sellise ülesande võtnud. Mängul oma koht Ma ei arva, et kõike, mis siin eksponeeritud, tuleks väga tõsiselt võtta, kuna ilmne on ka mänguline element, mis väljendub mõnele maalile antud tabavas nimetuses. Kui asendada «Geipaar vahetab pirni» nimetusega «Noorukid vahetavad pirni», tekiks tööle sootuks teine tähendusväli ning ka kõige homofoobsemad naudiksid seda tööd, mida nad nüüd ilmselt ei tee. Tiitsmaa näitabki vaatajale neid elamusi, mida ta on kogenud teel ideaalse maailma poole. Kaugele ta sinna liikudes jõuab, on võimatu ennustada. Võimalik, et Sorge mahajätmine on nagu hobuste vahetamine postijaamas, et värskemana edasi minna. Väsinud ei paista küll veel olevat. «Ideaalne maailm» Margus Tiitsmaa (Sorge) Pärnu Kunstnike Majas 6.–16. juunini |
