Arvamuslugu Teisipäevases Tartu Postimehes avaldas Martin Pau minu kohta arvamust, et ma võibolla ei olegi täiesti süüdimatu liikluspätt. Olevat hoopis tavaline pereisa, kellele peaksid korda minema mingite laste elud. Samuti olevat ma hea tasemega maletaja. Ja siis veel, et minu intervjuul olla mingi tagamõte. Pean seda oma renomee räigeks kahjustamiseks. Ma olen ohtlik liiklushuligaan, mul on selle tõestuseks ette näidata politsei koostatud rikkumiste protokollid. Neid on viimase kolme aastaga kogunenud aukartustäratav hulk - tervelt neli. Ununenud kindlustuse ja pidevjoone ületamise kõrvale sain lõpuks ka kiiruseületamist tõendava protokolli. Ilus kollane, panin juba raami sisse ja säilitan lastelastele näitamiseks. Olen liikluses nii ohtlik, et mul võetakse varsti load ära, aga ma kordan, mul on selleks puhuks kindel plaan. Nimelt ostsin eile soome sõbralt tuunitud Moskvitchi, mis kasutab kütusena kerosiini ja arendab kuni 1000 hj. Paigaldan sellele terasest rammi politseitõketest läbi murdmiseks ja sõidan jaaniõhtul jommis peaga 30 minutiga Tallinnast Tartu ja tagasi. Minu artikli edasises osas enam midagi huvitavat ei tule. Internetikommentaatorid, võite siinkohal rahulikult lugemise lõpetada ja ära kommenteerima minna. Nii kerge ja mõnus on ironiseerida ja lahmida . Igapäevane politsei propaganda läbi kõikide meediakanalite pakub ainet piisavalt. Politseijuhtidele ei lähe korda, mida keegi nende tegevusest arvab. Härrade komissaride võrreldamatult kõrge haridustase paneb langetatud otsustele jumaliku ilmeksimatuse pitseri. Aukartustäratav on tänavuste töövõitude nimekiri. Omavahelise sotsvõistluse võitja oli seekord Harjumaa, kes koostas tervelt 37 % rohkem protokolle kui mullu. Villu Vanet tuleb autasustada geniaalse ratsionaliseerimisettepaneku eest. Edaspidi karistame ka neid, kes liiguvad lubatust 5 km/h rohkem. Ja järgmisel aastal saame uhkusega väita, et politsei tööviljakus on vaatamata ainult 30% tõusnud eelarvele paranenud tervelt 75% võrra. Politsei töövõitude taustal jääb arusaamatuks, miks suureneb järjest liikluses hukkunute arv. Äkki ikkagi ei ole protokollide arv politsei töö efektiivsuse parimaks hindajaks. Ja näiteks mõni laip vähem oleks parem näitaja. Minusuguse huligaani sõnavõtt liiklusohutuse küsimuses on loomulikult täielik pühaduseteotus. Kuid arvestades asjaolu, et ma varsti ennast niikuinii surnuks kihutan, saan ma selle eest oma õiglase karistuse. Ja teema läheb mulle arusaadavalt korda. Niisiis, minu väide on see, et liikluspolitsei on loodud liiklusohutuse tagamiseks. See tähendab ohtudega võitlemiseks. Ohtudega tuleb võidelda nendes kohtades, kus midagi ohtlikku on. Ohtlikes kohtades aga on Eestis ainult ohud, mitte kunagi aga politseid. Mis kurat toimub? Tuletage meelde, mida rääkis paadunud liiklushuligaan Vihmand oma intervjuus – tunniga Tartust Tallinnasse sõidab ta pimedal sügisõhtul paduvihmaga, sest siis on oht vahele jääda ümmargune null. Politseid pole kusagil. Aga päikesepaiste ja pikk sirge, kus vähe sõidukeid, seal ta liigub lubatud kiirusega, sest kauguses terendavast metsatukast sihitakse teda radariga. Ma olen autot juhtinud üle 10 aasta, vahepeal on politseijuhid vahetunud, on korraldatud üksteise järel jaburaid kampaaniaid, liiklusseadust on oma suva järgi venitatud ja tõlgendatud, aga üks asi on muutumatu – kui kevadel päike paistma hakkab ja jää teepervedelt ära sulab, ilmuvad sinna koos rästikutega ennast soojendama ka kiirusemõõtjad. Ja külma ilmaga ning vihmasajus ja pimeduses on nad mõlemad sealt järsku kadunud. Kas leidub mõni politseiülemus, kes ütleks mulle, et ma eksin. Las ütleb, et patrullidest on kõige rohkem kasu, kui nad on etteaimatavate kohtade peal ainult ilusa ilmaga. Las ütleb mulle, et selline strateegia peaks viima raskete õnnetuste arvu vähenemisele. Seda ma paraku kuulda ei saa. Selle asemel öeldakse, et politseil pole ressursse ja tööjõudu, et teha lauskontrolli. Ei saa igale rikkujale politseid sappa panna. Sada korda kuuldud jutt, aga põhimõtteliselt vale. Kui on vähe ressursse, siis tuleb neid kasutada seal, kus nad on kõige efektiivsemad. Kui efektiivsuse mõõdupuuks on koostatud protokollide arv, siis on loomulik saata mõõtjad hea nähtavusega sirgetele ilusa ilmaga pisirikkujaid karistama. Kui efektiivsuse etalon oleks ärahoitud õnnetus, siis ma teaksin, et piiratud nähtavusega kurvis kiilasjääl külglibisemises möödasõitu tehes ootaks mind suure tõenäosusega range karistus ohtliku manöövri eest ning maksimumkaristus kiiruseületamise eest. Kellelgi on prioriteedid väga paigast ära. Järsku algavate imelike kampaaniate asemel ootaks mingit läbimõeldud tegevuskava tuleviku kohta. Igasugune läbimõeldud tegevuskava peab põhinema ühtsel alusel. Umbes nagu totaalkaitse printsiip riigikaitses.
> Loe edasi |
