| Selleks, et vangide eluga lähemalt tutvust teha, mõisteti režissöörile 30 päeva «kohtu solvamise» eest, millest 72 tundi sai ta omal nahal tunda ka üksikvangistust. «Elasin kongis ja valvurid kohtlesid mind nagu iga teist kinnipeetavat,» ütles Spurlock. Vangid võtsid ta ruttu omaks ning usaldasid talle oma probleeme ning ta ei pidanudki «istuma» 30 päeva, sest 23 päeva jooksul sai ta filmiks vajalikud kaadrid kokku. Spurlocki kinnitusel avastas ta Richmondi eeslinnas asuvas vanglas olles, et kinnipeetavad polnudki väga kohutavad ning lahkudes oli tema jaoks nii mõnigi vanglaga kaasas käiv müüt purustatud. «Vangis olles arvad, et seal istuvad ainult väga halvad inimesed. Mina olen aga esimene, kes väidab, et seal on inimese, kes tõesti tuleb sinna kinni panna, kuid samas on need inimesed omamoodi head, ausad ja siirad, kelle vanglasse paigutamine oli suur eksitus,» ütles Spurlock. Spurlock lisas, et Richmondi lähedal asuva Henrico maakonnavangla valis ta pärast kohaliku šerifi Mike Wade`i kohta kirjutatud artikli läbilugemist ning selles vanglas läbiviidava narkorehabilitatsiooni programmi tõttu. Toimetas Inna-Katrin Hein |
Vanemad uudised
