Dirigent Hirvo Surva soovib rohkem jalgrattateid
(1)
06.06.2005 00:01
Aive Antsov
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Dirigent Hirvo Surva sinasõprus autoga algas nii nagu väikestel poistel ikka:
esimesed roolikeeramised olid isa süles. Tänaseks on Surva õppinud hindama suuri
ja mugavaid autosid.
«Ikka isa oli see, kes mulle ja vennale autojuhtimist õpetas,» tõdeb dirigent. «Kuna aga vanemal vennal tuli see paremini välja, sain mina vähem sõita. Aga esimesed kogemused sain ikkagi isalt ja tema süles autot juhtides.» Esimese päris oma auto tõi Surva endale Saksamaalt ja mark oli Audi 100. «1990. aastal olime tollase Tallinna Konservatooriumi kooriga ligi kuu aega Saksamaal, kus osalesime muusikalis. Sõitsin sealt tagasi oma esimese autoga ehk siis ostsin endale Saksamaalt auto ja sõitsin sellega Eestisse.» Mis eriti huvitav – dirigendil ei olnud selle sõidu ajal veel juhiluba. «Õnneks sõitis teel Eestisse mu kõrval sõber. Mäletan, et Riias maksin 50 rubla trahvi, ilmselt kiiruse ületamise eest, aga huvitaval kombel nad mult luba ei küsinud. Kui Tallinna jõudsime, polnud ka kohe aega luba soetada ja sõitsin veel kuu aega niimoodi ringi, kuni lõpuks mul auto käest võeti ja parklasse pandi.» Seejärel, tunnistab dirigent, ei jäänud enam muud üle kui autojuhieksam lihtsalt ära õiendada. Kuna sõidueksami sooritamise ajal seisis Surva enda Audi 100 ikka veel parklas, sooritas ta eksami tuttava autoga. «Seda mäletan kõige paremini, et ma ei mahtunud hästi sinna autorooli ära, nimelt tehti eksamisõitu Moskvitšiga,» muigab dirigent. Loeb auto suurus Peale esimese automargi Audi on dirigent Surva elus olnud veel autod nimedega Opel, Mazda, Nissan ja Peugeot. Surva sõnul pole tal küll erilist kalduvust autosid vahetada, need vahetused juhib kätte elu ise. Kas juhtub autoga midagi või on sellega juba nii palju sõidetud, et tuleb uus soetada, kuna vana ei taha enam hästi liikuda. Esimene kriteerium uue sõiduki valikul on Surva jaoks auto suurus. Kuna dirigent on pikka kasvu ja sõidab autoga väga palju pikki otsi, siis väikeses autos sõites ei tunne ta end mugavalt. Surva tunnistab ka, et enam ei taha ta väga manuaalkäigukastiga autoga sõita, kuna on automaatse käiguvahetusega harjunud. «Sellega harjusin ära Ameerikas sõites. Eks autode juures on veel rida mugavusi ning kui oled korra nendega harjunud, ei taha enam neist loobuda. Kuid kõige tähsam on ikkagi, et su neljarattaline sõber sind alt ei vea ja sind alati kohale toimetab. Mis kasu on sellest, kui ta on ilusat värvi ja mida kõike veel, aga poolel teel lihtsalt seisma jääb...» Viimase aasta jooksul on Surva sõitnud Peugeot’ suurima mudeli 607-ga. «Prantslasi teatakse-tuntakse ju kui suuri mugavuse armastajaid ja eks see kajastub ka nende ehitatud autodes. 607 on tõeliselt mugav auto. Ta on sellise suurusega, kuhu lahedalt ära mahun, ja kui vaja, siis mahub sinna päris kenake seltskond,» räägib ta. Peugeot 607 kapoti all tuksub kolmeliitrine V6 mootor ja sellega ei jää Surva sõnul kellelegi jalgu. Kui vaja, võimaldab see auto suhteliselt nobedalt ka eesliikujaist mööda sõita. «Mulle meeldib kõige rohkem, et kui on järjekordne pikk tee kusagile Eesti teise otsa proovi tegema või kontserdile, siis ma saan mugavalt istuda, kuulata muusikat ning tunda mõnu sellest, kuidas mind vaiksel sahinal edasi kantakse ja sõit ei väsita, vaid hoopis aitab puhata,» iseloomustab Surva oma praegust neljarattalist. Pikad bussisõidud Väsitava autosõidu võib küll bussireisiga asendada, ent sellestki võib aeg-ajalt tüdineda. «Bussiga saab sõidetud küll ja veel,» kinnitab Surva. «Kuna töötan mitme kollektiiviga, siis suvised reisid kooridega viivad üsna kaugele ja enamik neist tehakse bussidega. Kui ikka suve jooksul kaks-kolm reisi ära teed, nagu näiteks mõni suvi tagasi olid reisid Inglismaale, siis Austriasse ja lõpuks veel Prantsusmaale, siis uskuge mind: bussisõidust saab tükiks ajaks isu täis. Selle suve reisid on aga alles ees...» Tallinnas autoga sõitmisest rääkides leiab Surva, et kiireim liiklusvahend pole mitte auto ega tramm, vaid hoopis jalgratas. Mööda Tallinna tänavaid sõites mõtleb ta tihti, et küll oleks tore, kui see või teine sõidutee ära parandataks. «Ja selliseid teid, kus ma nii mõtlen, on palju! Teed võiksid linnas loomulikult korras olla, aga minu veel suurem soov on, et ehitataks rohkem rattateid, siis oleks märksa turvalisem kõigil oma tervise eest hoolt kanda.» Eestimaa teedest rääkides toob ta positiivsete näidetena esile Pärnu maantee ja leiab, et ka Tartu maanteel pole viga. «Ja kui sel suvel Narva maantee remont valmis saab, siis võib sõit ka sellel teel väga mugav olla,» loodab Surva. Kõige ilusam on aga dirigendi arvates sõita mööda Lõuna-Eestit, kus nii suvel kui talvel rõõmustab silma ilus loodus. --------------------------------------------------------
4 küsimust Kas roolis olles olete kunagi hirmu tundnud? «Olen jäänud rooli magama ja kui ma siis ärkasin, oli hirm ikka päris suur.» On teil olnud liiklusapsakaid, mida kahetsete? «Eks meil kõigil juhtub vahel igatsugu asju, mõned neist panevad ka tõsiselt kahetsema. Õnneks on mu praegusel autol kiirusehoidja ja ma üritan mitte jalaga gaasi vajutada.» Kas Eestimaa liikluses on kõik võrdsed, või on eelistatud seisundis need, kellel silmapaistvam ja kallim auto? «Liikleja on eelkõige inimene ja kui me kõik suhtuksime kõigisse nii nagu tahaks, et meisse endisse suhtutaks, oleks ilmselt liigelda märksa julgem ja rahulikum.» Milline oleks järgmine automark ja auto, mille endale soetaksite? «Olen väga rahul oma praeguse autoga ehk siis Peugeot 607-ga ja ei tahaks teda küll ühegi teise auto vastu vahetada.»
|
