Eesti vanglates istub liiga palju inimesi, see maksab riigile palju raha ja seetõttu tuleks tuhat vangi lahti lasta. Nii on väitnud uus justiitsminister Rein Lang, kelle meelest saaks seda raha kasutada ka näiteks pensionide tõstmiseks. Kas selle stsenaariumi kiirel realiseerimisel peab iga pensionär turvafirmaga lepingu sõlmima ja selle eest maksma hakkama? Turvalisus ei ole tasuta ja kui riik seda ei paku, peavad kodanikud maksma kellelegi teisele või hakkama end ja oma vara ise rohkem kaitsma.

Ehk tuleks justiitsministrile koostada täpne ametijuhend, kus on selgemalt kirjas, mille eest ta vastutab. Vihjan sellele, et riigi kriminaalpoliitika omaette eesmärgiks ei tohiks olla vangide arvu vähendamine ega sel teel pensionitõusuks raha leidmine. Riigi kriminaalpoliitika eesmärgiks saab olla ainult kuritegevuse vähendamine ja turvalisuse suurendamine ühiskonnas. Punkt.

Langi kava vangid lahti lasta tuleb esmalt hinnata lähtudes sellest, kas see aitab ühiskonna turvalisust suurendada või mitte. Loomulikult on asjal ka rahaline mõõde. Kui vangid lahti lasta, säästab riik vangide valvamise ja ülalpidamiskulusid.

Kas praegu vanglatele kuluva raha muuks kulutades saab muuta ühiskonda turvalisemaks? Olen veendunud, et suures plaanis mitte. Justiitsministriks saades ütlesin, et vangide arv jääb minu ministriksoleku ajal umbes samaks nagu enne seda.

Vangis pole moosivargad

Olen ka praegu veendunud, et vangide arvu vähendamine tuhande võrra ei ole kiiresti võimalik ning kui seda teha, toob see meie riigile kahju.

Ainult arve vaadates tundub asi lihtne. Eestis on 100 000 elaniku kohta märksa rohkem kinnipeetavaid kui Soomes, Rootsis, Saksamaal ja paljudes teistes riikides ning vähem kui USAs. Tundub tõesti, et kedagi võiks ju lahti lasta, ent keda?

Asi oleks lihtne, kui meie vanglad oleksid täis moosivargaid, kelle lahtilaskmine oleks suhteliselt ohutu. Ent see pole nii. Eestis on umbes 3400 süüdimõistetut, neist peaaegu 80 protsendi on vangis juba teist või enamat korda. «Sõbralik ja ohutu kurjategija» ei ole paraku meie vanglates levinud asukas. Rein Lang ei leia meie vanglatest tuhandet sellist inimest, isegi kui ta neid ise otsima hakkab.

Kinnipeetavate arvu teiste riikidega kõrvutamisel tuleb arvestada Eesti omapära. Sotsioloogid on osutanud tõsiasjale, et 1980ndate aastate alguses hüppeliselt suurenenud nn juurteta isikute sisseränne on kaalukaks põhjuseks ka meie vangide arvukusele. Sest juurteta inimestel on ka suurem kalduvus kuritegelikule käitumisele.

Vanglad peidavad endas siiani ka selget nõukogulikku pärandit. On hulk kurjategijaid, kes oma Nõukogude ajal alanud tsüklist ei soovigi väljuda. See on taak, mis meie ühiskonnal lasub, ja lootus sellest üha hooga vabaneda on ülim naiivsus.

Keda vabastada?

Väide, et praegused vanglad kurjategijat enamasti ei paranda, on tõsi. Peale Tartu vangla meil moodsaid karistusasutusi pole. Ent väär on sellest järeldada, et tuhande vangi lahtilaskmine oleks põhjendatud. Suurem osa neist, kes meil vangis istuvad, ei paranda oma meelt ei vabaduses, ühiskondlikult kasulikku tööd tehes ega kriminaalhoolduse all olles. Küll aga teevad nad vabaduses olles kurja.

Rääkides karistuspoliitikast, peame määratlema sihtgrupid, kellest jutt. Minu peamine väljakutse ministrina oli püüd leida võimalus esmakordsed ja noored õigusrikkujad ühiskonda tagasi tuua.

Reaalsete tegevustena planeerisime mitu korda rohkem vahendeid noortele suunatud kuriteoennetuseks, senisest enam hakati esmakordsete rikkujate suhtes rakendama šokivangistust, alaealisi kurjategijaid hakati tähelepanelikumalt kohtlema.

Liberaal Lang on suures tuhinas kahe silma vahele jätnud või siis lihtsalt märkamata jätnud ka mõned teised senised arengud. Kurjategijate ühiskonna heaks tööle panemist rakendatakse Eestis juba mitmeid aastaid. Ja üha edukamalt, kuigi selle edukas elluviimine võtab aega ja nõuab riigilt väga head koostööd omavalitsuste ja ettevõtjatega.

Vaja on palju aega

Minister Varuli ajal algatatud kriminaalhooldus on Eestis juba kuus aastat vana. Samuti on Eesti karistusseadustik üks Euroopa moodsamaid, kus on võrdlemisi hästi läbi mõeldud õigusrikkumiste ja nende eest rakendatavate sanktsioonide tasakaal.

Ministrina pidasin vajalikuks karistusseadustiku karmistamist peamiselt ühes valdkonnas, nimelt raskete narkokuritegude osas, kus ette nähtud sanktsioonid olid selgelt liiga leebed. Ka võrreldes mitmete teiste Euroopa Liidu riikidega. Samas leian näiteks, et tuleks läbi analüüsida karistusseadustiku majanduskuritegude peatükk, mis sisaldab endas kohati liiga ebamääraseid kuriteokoosseise ja ka ülemäära ränki sanktsioone.

Seega väidan, et vangide arv saab Eestis väheneda vaid pika aja jooksul. Peamiselt seeläbi, et takistame uute kurjategijate pealekasvamist ja kohtleme targalt esmakordseid ning noori õigusrikkujaid. Vanade pättide lahtilaskmisest pole mõtet heietada. Soomes võttis vangide arvu vähendamine praegusele tasemele aega pea kolm aastakümmet. Kuid Soome stardipositsioon oli ka märgatavalt soodsam.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4