Weberi «Protestantliku eetika» ilmumine eraldi raamatuna eesti keeles
on kaheldamatult tähelepanuväärne kultuurisündmus. Asjale lisab kaalu
maineka Briti ajaloolase ja kulturoloogi Peter Burke’i lühike, ent
sisutihe sissejuhatus. Ehkki Burke ei ole rangelt võttes Weberi
spetsialist, tasub tema seisukohti võtta väga tõsiselt.
Andres Lõo kureeritud näitus Vaal-galeriis on väike segment sellest
noorest kunstist, mida Tallinnas praegu näha saab: kunstihoones on
Härmi ja Soansi kokku pandud «Uus laine. 21. sajandi kunst», Polümeeris
Non Grata Kunstikonteineri samanimeline väljapanek, aga teised
aktsendid ning esinejadki, ja kellele sellest veel vähe, võib minna
veel endisesse Patarei vanglasse, kus kunstifestivali «AHNE» raames on
eksponeeritud mitmete maade kunstikoolide üliõpilaste
kohaspetsiifilised tööd.
MEES, TEE LAPSI! Tuleval nädalal esietendub teatris NO99 Tiit Ojasoo lavastus «GEP». See
lugu räägib eestlusest ning eesti lastest. Etenduse reklaamid
hüüdlausega «Mees, tee lapsi!» on juba mitu nädalat kaunistanud
Tallinna prügikaste ja «GEP» on lühend venekeelsest väljendist
Gorjatšie estonskie parni.
Esimene tõeliselt hea Björk alates «Vespertine’ist» (2001). Vahepeal on
olnud «Medulla» ja filmimuss «Drawing Restraint 9», need olid ehk liiga
avangard, ses mõttes, et pingutatud värk.
Chalice oskab tühja koha pealt sõnu teha, tal on korralik flow
(tõlgiks, et mölapidamatus lopes rütmis) ja tal on leidlik kõrv nn
põhjade peale. Et siis, ohoo, räppar-poeet ja nutikas produtsent ühes
isikus! Aga hiphopi (eelkõige alternatiivsemate suundade) igapäevase
kuulajana viskan praegu ära, kuhugi rõvedasse kohta, solgi hulka mäda
sekka terminid «flow», «räpp», «produtsent».
Sam Raimi «Ämblikmees 3» teeb praegu kinokassades ajalugu. 151 miljonit
(dollarit) Põhja-Ameerikas ja 382 miljonit, kui kogu maailm kokku
võtta, on seni kõigi aegade suurim avanädalavahetuse sissetulek.
Kahjuks on «Ämblikmees 3» ka näide sellest, et kvantiteet ja kvaliteet
ei käi sugugi käsikäes.
