Nagu emadel muresid veel vähe oleks. Nüüd, tänu piiride kadumisele, tuleb neid üha juurde.

Näiteks selline mure: lapsed, kes vaevu täisealiseks saanud, põrutavad üle ilma nelja tuule poole. Ja mitte paariks kuuks, vaid sageli mitmeks aastaks. Mis kõige murettekitavam – äkki nad ei pöördugi enam koju tagasi

Millise ema süda selle üle rõõmustaks? Et lapsi näeb heal juhul kord-kaks aastas ja lapselapsed, kui nad kunagi peaks tulema – kas nendega üldse ühise keelegi leiab?

Tuntud ärinaine Tiina Mõis, kel mõlemad tütred juba pikka aega õppinud Ameerikas, on viimase nelja aasta jooksul käinud vähemalt kümmekond korda teisel pool Atlandit, et lastega lähemat sidet hoida. Vanem tütar Martina lõpetas mullu Stanfordi ülikooli majanduse ja rahvusvaheliste suhete erialal ning jäi pärast õpinguid aastaks Ameerikasse. Noorem, Kristina, õpib teist aastat Yale’i ülikoolis keemiainseneriks.

Kui Kristina enne seda läänerannikul erakoolis õppis, tuli Mõisal vähemalt kord semestris sinna koguni lastevanemate koosolekule lennata. Ta mäletab, kuidas USA piirivalve alati tunnustavalt imestas, et ta nii kaugelt kohale jõuab. Seetõttu, lisab Mõis, käis piiri ületamine alati naeratusega.

Kõigest hoolimata tunnistab kahe tütre ema, et tahaks neid sagedamini näha. Eriti vanemat, Martinat, kes pole tervelt poolteist aastat Eestis käinud. «See on juba liig,» nendib Mõis. «Tundub, et talle endale ka.»

Nii ootabki Mõis suve, mil Martina tuleb taas Eestisse, ning loodab, et talle hakkab siin meeldima. Loodab kas või seepärast, et peab ennast isamaa ja eestluse austajaks, ning tahab, et tütredki jääksid eestlasteks.

Veebikaamera abi

Samas on Mõis sunnitud laste kohta möönma: «Nad on küllaltki kosmopoliitsed, paraku.» Näiteks Martina veetis ühe semestri koos kaasõppurite ja õppejõududega mööda maailma laevaga seilates, Kristina aga läheb sügissemestriks Pekingi ülikooli.

Seetõttu annab Mõis endale aru, et ega tal tütreid edasise elutee valikul suurt veenda anna. Ent ta usub, et suunavaid küsimusi esitades õnnestub lapsi valikute tegemisel siiski tasahilju mõjutada.

Vähemasti moodsate sidevahendite areng teeb välismaale põrutanud lastega sidepidamise hõlpsamaks. Endine tippsuusataja Rutt Šmigun mäletab, et kui noorem tütar Katrin viis aastat tagasi esimest korda Ameerikasse õppima läks, käisid vestlused tavatelefoni kalli hinna tõttu hästi ruttu ja ratsionaalselt. Kumbki ütles teisele vaid seda, mis hädapärast vaja.

Ent sel talvel Katrinil ookeani taga külas käies tõi Šmigun kaasa veebikaamera. Tänu sellele saab tütar nüüd näha, kuidas elab perekoer Louky, ning tema ema omakorda, kuidas sirgub tütretütar Kristin Helen. (Tõsi, lisab Šmigun, ega lapselaps malda kuigi kaua kaamera ees püsida.) Skype’i imeodava sideteenuse abil venivad suhtlusseansid sageli tunni-pooleteise pikkuseks.

Ega ainuüksi vaatamisest piisa – tahaks lapselast ikka sülle ka haarata, tunnistab Šmigun. «Emadepäeval ma veel kallistada ei saa,» lausub ta, kuid lisab ootusärevusest elavnedes: «Aga lastekaitsepäeval tuleb Katrin tütrega Eestisse ja siis saan kallistada ka.»

Kuna Katrin saab võõral maal ilusasti hakkama, on ema mure tema pärast tükk maad väiksem kui algusaegadel. Olgugi et Šmigun ei tea veel, mis riigis noorem tütar end viimaks paikselt sisse seab, ei tekita ta sellest suurt probleemi. Sest lõpuks tegi ka tema nooruses samuti nõnda, nagu endale paremaks pidas. «Tuleb teha nii, nagu tal endal on hea,» kõlab ema soovitus Katrinile.

Pidev murekoorem

Samamoodi on valmis lapse ükskõik millise otsusega tuleviku osas leppima Räpina hooldekodus hooldeõena töötav Riina Saarva, kelle poeg Silver õpib juba kolmandat aastat Taiwanil. Ent naine ei püüagi varjata, et lahusolek on raske. «Alguses poetasin väga tihti pisara, kuid nüüd saan aru, et [Taiwanil õppimist] on tuleviku nimel vaja,» möönab Riina Saarva. «Ega siin nutmine aita.»

Kuid emasüdant on raske täiesti rahulikuks sundida. Saarva jälgib murega uudiseid Taiwanilt, mida tihti raputavad taifuunid ja maavärinad. Mis siis, et poeg on korduvalt manitsenud: ema, ära muretse, küll ma hakkama saan. Aga ema muretseb ikka: kas või sellepärast, et laps jõuab õhtuti koju alles üheteistkümneks ning peab hommikul vara tööle tõttama, et õpi- ja elamisraha teenida.

Kui murekoorem liiga suureks paisub, saab loota headele sõpradele-kolleegidele. Neile, kellele võib helistada koguni pärast südaööd, et seejärel veenduda: jagatud mure on pool muret.

Viimati nägi Saarva poega rohkem kui aasta tagasi – siis, kui Silver kutsus koos Singapuri hiinlannast pruudiga oma ema sünnipäeva puhul ühisele Itaalia-Prantsusmaa reisile. Nüüd ootab ema poega pikisilmi suve lõpuks Eestisse, sest maja vajab hädasti remontimist. Ja unistab, et aasta pärast õnnestuks kokku saada 20 000 krooni, mille eest pojale Taiwanile külla sõita.

Mis saab Silverist pärast õpingute lõppu, selle kohal ripub esialgu suur küsimärk. Ema teab, et Eestis ta vaevalt rakendust leiab, ning peab seetõttu tasahilju pöialt, et laps saaks tööd vähemalt mujal Euroopas. Näiteks Saksamaal.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.6