Kohe pärast diplomi saamist asutas Bertman koos viie kaaslasega Moskvas Helikoni. Suurustavalt nimetasid nad selle ooperiteatriks ja esimene lavastus valmis sponsorilt saadud 3000 rubla abil. Küllap mõni veel mäletab, mis rubla siis väärt oli – õigemini enam polnud.

Nüüd annab Helikon tööd enam kui 500 inimesele ja mängib hooajal lisaks kodustele ülesastumistele sadakond etendust välismaal. Bertman muigab tagasihoidlikult ja ütleb, et kuulsa ja pika ajalooga Maria teatri kõrval on Venemaal praegu ainult Helikon mainega ooperiteater. Ta vist ei liialda.

Jah, teeme ära

«Paul Himma helistas mulle ja ütles, et on ettepanek. Ma ütlesin kohe jah, sest Eesti ja Tallinn. Seejärel küsisin, et mis see on,» selgitab venelane põhjust, miks ta parasjagu Estonia teatri ruumides ringi liigub.

Nimelt tahab Estonia järgmisel aastal lõpuks ometi välja tuua Erkki-Sven Tüüri ooperi «Wallenberg». Ja lavastajaks on kuulus, skandaalne, eriline ja mida-iganes Dmitri Bertman.

Lapsepõlves oli ta tihti Tallinnas, kuna ema sõbranna elas siin. Seepärast on tuttav nii linn kui ka hulk inimesi. Kümmekond aastat tagasi lavastas Bertman Estonias ja tema Helikon on mitut puhku käinud ennast siinmail näitamas. Augustis tuleb jälle, Brigitta festivalile. Lisaks kõigele seob sõprus Neeme Kuningaga.

Praeguseks on lavastaja kohtunud ka Tüüriga ja kuulnud temalt, mis jäi heliloojal kripeldama pärast etendusi Saksamaal.

«Mulle tundub «Wallenberg» ooperina väga huvitav. Keeruline, kuid kujundlik muusika. Dramaturgia pole aga siin näiliselt üldsegi ooperlik. Sõda, juute vabastada püüdev noor Wallenberg, ei ühtegi naistegelast ega armastusliini... Tavaliselt peab ju ooperis mingi karamellkommike leiduma – et Violetta suri köha kätte või midagi säärast (naerab).»

Bertman ütleb, et ajaloolist lavastust ja sõja-aastate kujutamist ei tule. Tüüri «Wallenberg» Estonia laval on fantaasiaetendus.

«See on hirmus sõja aja lugu, aga see ei jutusta ei Saksa- ega Venemaast, vaid elust väljapool poliitikat ja ümbritsevat absurdi. See pole isiklik draama, vaid midagi suuremat ja samas ka tänapäevast.»

Tänapäevane muusika aga on pisut teistsugune kui klassika. Bertman selgitab, et 20. sajandi kataklüsmid on teinud ka muusika just nagu haigeks.

«Elu ja keskkond on ju tormakam. Me justkui tahaksime korraga vastu võtta maksimumhulga informatsiooni – istuda internetis ja samal ajal vaadata telekat ning veel parem, kui kõik see toimuks lennukis, kus saaksime ka oma naabriga viskit rüübates suhelda.»

Bertman arvab, et ta ise vist ei suudaks rahulikult vaadata, kuidas mõnes vanas ooperis inglid sulnilt lendavad ja lendavad. Nii nagu tegevat teda mõnikord ärevaks vana Euroopa aeglane rütm, kui ta seal mõnda lavastust teeb.

«Inimesed kardavad ooperit, kuna neil on eelarvamus, et see on midagi igavat. Mulle ka igav ooper ei meeldi. Aga kes üldse käib ooperis? Reeglina otsustavad ooperisse mineku üle naised, kui tegemist pole just prestiiži pärast külastusega, mida samuti sageli esineb.»

Plahvatav muusika

Nõnda olevatki keskmisele meesterahvale ooper nagu kolm tundi karistust, ütleb Dmitri Bertman muiates.

«Hea veel, kui on talv, õues külm ja saalis soe ning mängib muusika. Saab silma looja lasta. Aga kui kõlab muusika, mis nagu lakkamatult plahvatab, siis see ärritab. Mulle tundub, et nüüdismuusikaga ooperi probleem ongi selles, inimesed on harjunud ennast ooperis lõdvaks laskma, kuid see muusika ei lase. Siin ongi meie, lavastajate, ülesanne korraldada niisugune parimas mõttes vaatemäng, et sellele «karistatud» inimesele tagada elamuse tõttu mitmeks päevaks unetus. Et ta unistaks tagasi tulla.»

Veel ühe nüansi lisab moskvalane: «Lavastust tehes ei tule mitte lähtuda muusikast, vaid liikuda muusika poole. Nii et muusikast saaks vältimatus, et ta kõlaks kui midagi, ilma milleta ei saa. Laval toimuv peab olema niisugune, et sellega koos kõlav muusika oleks ainus võimalik. See on lavastaja ülesanne.»

Lavastaja veregrupist

Lisaks sellele usub Bertman näitlejateatrisse. Tal olevat selline veregrupp. Publik tahtvat laval näha mitte pelka kontseptsiooni, vaid elavat emotsiooni ja reageeringuid, arvab lavastaja, keda kriitikud on sageli pidanud ka šokeerijaks. Aga kriitikud eksivad, ütleb Bertman.

«Viimasel ajal süüdistavad nad mind juba konservatiivsuses. No kuidas nii, et Näkineid on laval sabaga – vanamoodne! Aga Don Carlose rüütamine tšetšeenide mundrisse ei tee ju tükki kontseptuaalsemaks. Oluline on loo enda esile toomine, mitte välised atribuudid.»

Bizet’ «Carmeni», mis Helikonis jookseb juba kümmekond aastat, on Dmitri Bertman pannud toimuma mingi euroopaliku linna tänapäevases allmaailmas.

«Minu ülesanne polnud mitte lihtsalt šokeerida. Mulle tundus tegevuse toomine teise aega võimalik loo enda pärast. Kui Bizet kirjutas «Carmeni», tabas seda fiasko ja teos kadus kümneks aastaks lavalt. Skandaal tekkis sellest, et pitsides-satsides naiste asemel jooksis lavale paljasjalgne mustlanna. Pariisi publikule oli see šokk.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0