Temas tekib uus tõelus, mis väljendab inimese ootusi ja kartusi, aga näitab samas, kuivõrd aldis on ta väljast tulevale suunamisele, mis painutab ta maha, muljub kõveraks ja teeb edasielamise võimatuks. Noor, puhas, sensuaalsust õhkav tütarlaps Helen (Kaia Skoblov) tõuseb hommikul armununa voodist ja saab teada, et ema on surnud. Ta peab lahkuma, sõitma raviasutusse, kus ema viibis. Kõik areneb edasi unenäolikult: kihutamine punases autos, kraavisõit, teda takistavad või aidata tahtvad viirastuslikud nooruki- ja vanurifiguurid. Koht, kuhu ta saabub, pole mingi lihtne raviasutus, vaid hullumaja. Rulkovi film pole ootamatute kontrastide absurdism, kus iga stseen peab üllatama. Ulmalik areng on järjepidev ja hõlmab erinevaid teadvuskihte, mis põimuvad ühte ja annavad aimu, et nii ongi elu, tegelikkus, kogu maailm, kus huvide mängus on tapmised, sõjad, metsikud purustused ja kus autoriteetsed juhid seda õigustavad endastmõistetava loomulikkusena. Ka «Hirmu» autoriteedi, hullumaja ülemarsti dr Schulze (Kalju Komissarov) justkui teiste hüvanguks tegutsemise tagant koorub välja omakasu, hea ja halva piirid tuhmuvad. Visuaalne looming on «Hirmus» kõrgel tasemel. Abistava hea tahte vanuri Veltani (Veltan Otsman) esitamine hauataguse näomaskina on omaette saavutus Grotowski koolkonna jälgedes. «Hirm» liitub inimese sisemust avava sürreaalse traditsiooniga. Tegevust ei kanna väline sündmustik, fantastika ega seisne see ka vaenu ja agressiooni külvamises stereotüüpsete inimkujude poolt ja heroilisele kaitsele asumises selle vastu, nagu see esineb alarmistlikus science fiction’i ˛anris. Aga Andre Bretoni sürrealismi ihade maailmale, keha ja hinge ühteliitmise imele «Hirm» vastandub. Tegijad on suutnud filmi arengu hoida lakkamatus intensiivsuses. Kõik on täpselt välja töötatud, midagi üleliigset pole. Sõnaline külg ei maali välja sisu, täiendab vaid seda, mida näeme. Käitumine pole konfliktidele taandatav või psühholoogiliselt etteaimatav. Filmikunst muutub ilmutuseks.
|