Mul on sellega seoses kah üks, kas nüüd just uudis, aga teade kindlasti: kohe ei juhtu midagi. Väljasuremine on sadade, mitte kümnete aastate teema, nii et põhjust paanikaks tõesti ei ole. Lisaks veel see küsimus, et kui palju me sadade aastate kaugustes oodatavat totaalset krahhi ikka saame mõjutada.

Oletame, et meid lahutab hävingust 200 aastat. See tähendab loendamatut hulka meie tahtest sõltumatuid muutujaid (nagu ka loendamatut hulka selliseid, mis meie tahtest sõltuvad). Nende kahe hulga vahel praegu vahet teha on absoluutselt võimatu.

Üks teema, mis seoses sellega kerkib, on süüdlase küsimus. Kes on süüdi selles, et eestlaste iive on nigel. Süüdlasi on muidugi õige palju, aga loeme üle. Hakatuseks märgin seda, et «süüdi on eestlased ise, kes piisavalt lapsi ei tee» ei kõlba, sest ei seleta midagi. Küsimus ongi selles, miks nad piisavalt lapsi ei tee.

Põhjused on järgmised. Esiteks. Kultuur. Eestlased on alati (möödunud sajandi kahekümnendatest) olnud Euroopa kultuuri mõjuväljas ja Euroopa on iibe osas alati nigelusega silma paistnud (kui sõjajärgne beebibuum välja arvata). Seega on väljasuremine euroopaliku kultuuri omaks võtnud väikerahva loomulik saatus. Euroopa kultuur on suurrahvastele mõõdukas annuses ohutu, kuid väikerahvastele surmav.

Teiseks. Psühholoogia. See on professor Taagepera teooria, et eesti mehe eriline hirm ebamehelikkuse ees ja sellega kaasnev perede purunemine ja riskikäitumine viib eesti rahva hääbumiseni.

Kolmandaks. Vaesus. Eestlased on lihtsalt nii vaesed, et ei suuda lapsi muretseda (väga sobiv verb siinkohal!). Nagu vanemapalk vihjab, võisid valitsuse mõtted liikuda sel suunal, kuigi Kalev Katus neile hiljuti just ütles, et isegi kui vanemapalga asemel oleks trahv, tõuseks sündimus ikka, sest selline on lihtsalt hetke demograafiline trend. (Sellest tõusust ei piisa muidugi kaugeltki eesti rahva püsimajäämiseks.) Kindlasti on põhjusi rohkem, aga esmalt meenuvad need kolm.

Kui keegi arvab, et vaesus soosib, vastupidi, iibe tõusu (ja toob näiteks Aafrika), siis võiks ta järele mõelda. 90ndatel oli Eesti ülivaene, kusjuures iive langes kolinal. Mis Aafrikasse puutub, siis on see päris kindlasti näide sellest, kuidas iivet tõstab kultuur, mitte vaesus.

Üks, mis meile põhjuste kohta midagi öelda võib, ongi sünnikõvera muutus lähiajaloos. Kõik teavad, et laulva revolutsiooniga kaasnes beebibuum. Selle põhjuseks oli rahva eneseteadvuse ja lootuste tõus. Iibe ja üldise lootusrikkuse kasvu kokkulangevus pole kahtlemata juhuslik, vaid kõnekas fakt.

Mis siis juhtus? Juhtus see, et ühel tagantjärele hinnates imelühikesel hetkel tundis enamik eestlasi end «peremeestena omal maal». Valitsus võiks mõelda sellele, mida teha selleks, et selline psüühiline seisund korduks. Rahast selleks ei piisa. Rahaga võib olla peremees kus tahes, järelikult ka omal maal, aga kui on raha, siis on ka võimalus valida, kus peremees olla.

See tähendab, et seda «oma maad» pole siis rangelt võttes enam üldse vaja, sest maad võib endale siis kus tahes osta. (Erandiks muidugi riigid, mida turistidel külastada ei soovitata, aga Iraagi või Kongo kinnisvarasse investeerima võib olla nii väga ei kiputagi.)

Selles on õigupoolest asja tuum – maas, ja selle ostmises. Rahva lootused olid laulva revolutsiooni ajal seotud eelkõige oma isikliku ja Eestimaa tulevikuga. Kui omandireform ebaõnnestus ja maa kiirelt värvilise traadi ja nätsupaberite eest omanikku vahetas, otsustasid ka aborigeenid välja surra.

Härra Leetsar kirjutas hiljuti siinsamas väga õigesti sellest, kuidas eestlane ei ole enam peremees omal maal – tõsi, pole seda uuel iseseisvusajal kunagi olnudki, kuid laulva revolutsiooni ajal oli tal korraks vähemalt tunne, et ta seda on.

Ja kui ta selleks EVP vahendusel tõesti ka korraks sai, tundusid need paberid talle midagi nii abstraktset, kasutut ja kauget, et ta nad esimesele ettejuhtuvale hangeldajale hambusse viskas. Ja sinnasamma läks kogu omandireform. Ja eesti rahva jätkusuutlikkus.

Seetõttu ei ole imestada, et mitmesugused erakonnad on ükshaaval hakanud üles leidma seda Järgmist Suurt Ideed, milleks on rahvuse ellujäämine. Visioonid sellest muidugi erinevad. Ühel juhul eesti keelt kõneleva kogukonna kasvatamine pooleteise miljonini kogu maailmas (Isamaaliit), teisel ellujäämine koos sattumisega maailma viie rikkama riigi hulka (Reform).

Vähemalt pole need eesmärgid tagasihoidlikud.

Eesti elu juhib plutokraatia. Kui kogu ideoloogiline ja muu suvaline PR-vaht kõrvale jätta, on ainult paar sõnumit, mida ühiskond oma kodanikele järjepanu edastab. «Päästke end, kes päästa suudab» (mida selle pääsemise all mõelda, jätan igaühe fantaasia hooleks). «Rikas on peremees omal maal», mis võiks, nii palju kui ma aru saan, olla ühtaegu nii Reformi, Res Publica, Isamaa, Rahvaliidu kui ka Keskerakonna loosung.

Tegelikult on sellegi kehtivus kahtlane, sest selle tühistab üldisem reegel «Rikas on peremees Maal». Isegi mitte rikas pole peremees omal maal – tegelikult sõltub ainult rikkuse suurusest, kes kus iganes peremees on. See teeb väga selgeks, miks sellise ideoloogia valitsuse all mingit «oma maad» põhimõtteliselt üldse olla ei saa – nimelt seetõttu, et «oma maa» saab olla ainult rahal, mitte rahval (isegi mitte selle kõige rikkamal osal).

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4