Viimaste nädalate konkurentsitu teema number üks on palgateema. Ja mitte
lihtsalt meie endi palga, vaid parlamendiliikmete oma ikka. Tegelikult on selle
asjaga nii, et antud küsimus meenutab mulle veidi juba ladina-ameerika päritolu
seebiooperit. Selle käivitajaks on masse hästi tajuvad produtsendid, kes
tunnevad alati õhust ära intriigi ilmingud.
Kujutan ette, et igal aastal just siis, kui on oodata järjekordset arvutustel
põhinevat otsust uutest saadikupalkadest, muutuvad paljud produtsendid,
vabandust, toimetuste juhid närvilisteks ning käivad koosolekult koosolekule
äraseletatud näoga, küsides pidevalt majandustoimetajalt, kas on juba uus riigi
keskmise palga arvestus avaldatud.
Et siis saab kohe kiirelt asuda tegema arvutusi korrutusmärgi ja numbriga 4.
Ning hulgaks ajaks on jälle mõnus lööming leheveergudel garanteeritud. Kusjuures
selle intensiivsus ületab mäekõrguselt mis tahes politseijoodikut, spordi-iidoli
kihutamist, laipadega liiklusõnnetust või, no vabandage, mingit labast
korruptsioonijuhtumit järjekordse ettevõtja ja poliitiku vahel…
Selles ooperis on olemas kõik aegade alguse draama elemendid. Kiivas kadedus,
piiritu ahnus, kaunitarid ja koletised, ambrasuurile viskujad ning kangelased,
ja mida kõike veel. Põhimõtteliselt võiks võtta suvalise aastataguse sama teema
ülevaate ja mõned lüngad muuta, ning lasta artikkel printerist välja sahiseda.
Ilmselt mõnigi staar laseb seejärel mõtted lendama radadele, mida teha võimaliku
preemiaga, kõrgemakaareline mõttelendur unistab koguni Bonnieri preemiast ja
sellega kaasnevast aust ja hiilgusest.
Nüüd oleks aeg sissejuhatusest jõuda põhjuseni, mis on antud teemal pistmist
ettevõtja või äriga. Ma mõtlen peale selle, et ettevõtjad on need, kes
parlamendi palgafondi tegelikult peavad kokku saama.
Aga põhjus ja seos on juhtimiskogemuse ammutamiseks täiesti olemas. Ja see
seisneb selles, et mis tahes ettevõtte suvalise töötaja palk peab olema mitte
lihtsalt õiglane, vaid ka tunduma õiglane ümbritsevatele kolleegidele ja
teistele huvigruppidele. Siis on see motiveeriv kõigile töötajatele, mitte
ainult rahasaajale endale.
Kusjuures mitmed uuringud kinnitavad üht kummalist asjaolu: enamikel
inimestel pole üldse esikohal mitte enda palga number, vaid selle numbri suhe
teiste töötajate palkadesse. Seega on tegu pigem suhtelise, kui absoluutse
probleemiga.
Naastes korraks vaid veel parlamendipalga juurde, julgen väita veel üht
asjaolu, millest vist pole räägitud. Nimelt aastaid tagasi, kui see neljakordse
keskmise palga süsteem loodi, oli keskmine palk ise naeruväärne ja väga suur osa
inimesi teenis lisaraha, no ütleme otse välja: mustalt juurde. See tõi kaasa
asjaolu, et rahvasaadiku palk tegelikult ei olnud enamiku inimeste jaoks üldse
eriti suur, kuna tegelikult ei näidanud ametlik keskmine üldsegi keskmise
inimese tulu. Aastate jooksul, kui varimajanduse osakaal on järsult vähenenud,
on nad kurinahad tõesti hakanud väga suurest osast meist palju enam teenima. Ja
see, kurat, ajab tõesti juba vihale… Vähemalt keskmise seebiooperi tasemel
lugeja-vaataja igatahes.
Aga sama loogika kehtib jälle igas ettevõttes. Kui kellegi palk ei tundu
suurele osale inimestest õiglane, siis sõltumata täpsest numbrist, peab midagi
muutma. Muidu on antud kollektiiv määratud kindlale hukule. Teised töötajad
jooksevad muidu ju laiali.
See on küll asi, mida õnneks vist parlamendisaadikute puhul kartma ei pea.
Seega on siin ruumi ka palgalangetamiseks, mida äriettevõttes on sageli
keeruline teostada. Mitte et see oleks ka riigikogul lihtne, kuid vähemalt oleks
see samm kõige odavamalt ostetud poliitikute populaarsuse tõusu instrument, mida
senini nähtud.
|
