Eesti kodanik on saanud alates eilsest taas juurde kübekese «valge inimese» imagost – USA ja Eesti allkirjastatud vastastikuse arusaamise memorandum võivat avada viisavabaduse USAga juba augustis. Selles ei tohiks olla midagi eriskummalist, sest tegelikult on viisavabadus USAga lihtsalt veel üks samm viisavabaduse järjekorras. Esialgu avasid end Eestile lääneriikidest vaid Taani ja Suurbritannia, siis jäi kogu asi Soome taha, ja kui Soome lõpuks soostus viisavabaduse Eestiga kehtestama, järgnesid sellele ka teised Euroopa riigid. Sellele on omakorda tulnud juurde üksikud olulised maad, olgu selleks siis Mehhiko või Kanada, ning nüüd on jõutud USAga viisavabaduse lävele. Eelmise aasta lõpp tähendas Eestile Schengeni viisaruumiga ühinemist.Kõik on ju ilus ja kes ei tahaks ilma viisata maailmas ringi reisida. Kuid viisavabadus USAga tõstatab küsimärgid, millest Eesti kodanikel polnud 1990. aastail ilmselt aimugi. Esmalt muidugi viisavabaduse tehniline pool. Pärast 11. septembrit 2001 on USA karmistanud sissesaamise tingimusi oma riiki ja karmistab neid veelgi. Näpujäljed, biomeetrilised passid, lennunimekirjadest ette teatamine on vaid mõned märksõnad USAsse reisija meelespeas. Ning neid reegleid tuleb üha lisa. Teiseks muidugi Euroopa Liit, kelle arvates pidanuksid Eesti ja teisedki USAga viisavabadust saavad riigid ajama asju Brüsseli kaudu. Siin hakkavad paradoksid. On ju Eesti kõnelenud vajadusest tugevdada ELi ühist välis- ja julgeolekupoliitikat, seda eriti suhetes Venemaaga. Kahepoolset sehkendamist Venemaaga on Eestis alati taunitud. Nüüd teeme me ise täpselt sedasama, ainult teises suunas: sehkendame kahepoolselt USAga. Alati saab ju väita, et viisavabadus ongi kahepoolsete suhete küsimus, kuid seda saab praegu väita ka energeetika ja teiste välispoliitiliste küsimuste kohta. Me unistame ühisest välis- ja julgeolekupoliitikast, kuid seda praegu ju ei ole. Viimane sellekohane näide tuleb Moskvast, kus Saksa liidukantsler Angela Merkel teatas, et ei Gruusia ega Ukraina soovi NATOga liituda. Gruusiat ja Ukrainat toetava Eesti arvamust ilmselt ei küsitud. Seega: kus on ühine välis- ja julgeolekupoliitika? Kas me üldse liigume selles suunas või mängime ainult lolli ja teeme vastavaid avaldusi enese rahustamiseks? Kui läheb action’iks (kas siis viisavabadus USAga või Läänemere gaasitoru), siis seisavad kõik enda eest. Seniks aga varuge aega näpujälgede andmiseks: tegelikult tasub USAs ära käia küll. |
