Venemaa ja Euroopa Liit on geograafiliselt naabrid, aga geopoliitiliselt elavad nad eri sajandites. 21. sajandi Euroopa Liit, kes on seadnud enda ette ülla ülesande ületada jõupoliitika ja rajada seadustele ning institutsioonidele tuginev maailmakord, seisab silmitsi Venemaaga, kes käitub nagu traditsiooniline 19. sajandi suurriik. Mõlemat on kujundanud nende ajalugu. ELi riigiülene legalistlik vaim kujutab endast reaktsiooni 20. sajandi konfliktidele, mille käigus rahvuslus ja jõupoliitika hävitasid kahel korral kogu kontinendi. Vladimir Putini Venemaad juhib aga, nagu on märkinud Ivan Krastev, osaliselt arusaam postnatsionalistliku poliitika läbikukkumisest pärast Nõukogude Liidu lagunemist.Euroopa komaarid peituvad 1930., Venemaa omad 1990. aastates. Euroopa näeb oma probleemide lahendust rahvusriigi ja jõu ületamises. Venemaa näeb lahendust nende taastamises. Mis juhtub siis, kui 21. sajand ja 19. sajand satuvad vastuollu? Konflikti piirjooned on juba aimatavad: diplomaatiline tupik Kosovo, Ukraina, Gruusia ja Eesti asjus; konfliktid gaasi- ja naftajuhtmete pärast; inetu diplomaatiline tüli Venemaa ja Suurbritannia vahel; Venemaa sõjalised õppused sellistes mastaapides, mida nähti viimati külma sõja ajal. Venemaa kogub jõudu Eurooplased tunnevad põhjusega muret. 1990. aastatel panustasid nad geopoliitika asemel võimsalt geomajandusse, lootes uue ajastu tärkamist, mil Euroopa tohutu ja tootlik majandus suudab võrdselt konkureerida Ühendriikide ja Hiinaga. Nad kärpisid kaitse-eelarvet, uskudes, et pehme jõud on tulevik ja kõva jõud minevik. Nad uskusid, et ülejäänud maailm matkib Euroopa Liitu ja sel juhul kerkib EL esile postmodernse üliriigina. Mõnda aega tunduski nii minevat. Venemaa oli maoli maas ning Euroopa magnetiline külgetõmme ühes Ameerika turvagarantii tõotusega tõmbas kõik ida riigid lääne orbiidile. Paistis, et Robert Cooperi Euroopa vabatahtlikul impeeriumil ei ole mingeid piire. Praegu on aga Euroopa laienemine aeglustunud, võib-olla isegi peatunud ja selle põhjus ei seisne sugugi ainult selles, et eurooplased põrkuvad tagasi Türgi vastuvõtmise ees. Nad pelgavad ka pead tõstvat Venemaad. Nad mõistavad, et itta laienedes saab Euroopa endale ka uue idaprobleemi. Õigemini on küll tegemist juba vana idaprobleemiga, sajanditepikkuse võitlusega Venemaa ja tema naabrite vahel. See ei olnud probleem, kui Venemaa oli nõrk ja vaene ning soovis igati lõimuda läänega. Aga nüüd on Venemaa end taas jalule ajanud, rikas ja vimma kandev, ega soovi enam ühineda Euroopaga, vaid astuda erilisele rajale, mis viib ta taas suurriikide sekka. Putin leinab taga Nõukogude Liitu ja püüab taas saavutada otsustavat mõju Balti riikides ja Ida-Euroopas, samuti Ukrainas, Gruusias, Moldovas ja mujal selles piirkonnas, mida Venemaal nimetatakse lähivälismaaks. Kuid esimesed on praegu juba ametlikult Euroopa osa, teised aga kuuluvad eurooplaste kõnepruugis uude naabrusse. Nii on Euroopa Liidu riigid tõmmatud igati 19. sajandile iseloomulikku vastasseisu. Kümmekond aastat kestnud vabatahtliku tagasitõmbumise järel on Venemaa hakanud traditsioonilisi jõuvõtteid kasutades tõrjuma Euroopa võimsat külgetõmbejõudu. Murelik Euroopa Venemaa on kehtestanud Gruusia suhtes täieliku kaubandusembargo. Ta on aeg-ajalt peatanud naftatarned Leetu, Lätti ja Valgevenesse ning gaasitarned Ukrainasse ja Moldovasse, samuti karistanud Eestit raudteeliikluse peatamisega ja küberrünnakuga valitsuse arvutisüsteemide vastu tüli tõttu Nõukogude sõjamälestusmärgi pärast. Ta toetab separatistlikke liikumisi Gruusias ja hoiab oma relvajõude nii Gruusia kui ka Moldova territooriumil. Ta on sisuliselt loobunud Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingust, saades sel moel vabad käed paigutada oma lääneosas vägesid nii, nagu ise soovib. Küsitlused näitavad, et eurooplased suhtuvad oma suurde naabrisse aina murelikumalt. Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy märkis eelmisel aastal, et «Venemaa on maailmaareenile tagasitulekuks hakanud kasutama oma varasid, eriti naftat ja gaasi, üpris jõhkrate mõjutusvahenditena». Isegi Soome kaitseminister on mures, et sõjaline jõud on taas saanud võtmeelemendiks Venemaa rahvusvahelises käitumises. Ent Euroopa ei pruugi olla institutsionaalselt ega meelestatuselt valmis sellele reageerima. Kas see võib viia suhted nugade peale? Pole kuigi raske ette kujutada, kuidas kergetest maavärinatest Euroopa-Venemaa murrangujoonel saab tõsine vastasseisupurse. Kriis NATOga liitumist taotleva Ukraina pärast võib kaasa tuua vastasseisu Venemaaga. Konflikt Gruusia valitsuse ja Venemaad toetatavate Abhaasia ja Lõuna-Osseetia separatistlike jõudude vahel võib sütitada Thbilisi ja Moskva sõjalise konflikti. Mida võtavad Euroopa ja Ühendriigid ette, kui Venemaa otsustab käituda Ukraina või Gruusiaga täie karmusega? Võimalik, et mitte midagi. Postmodernne Euroopa ei suuda ega õieti tahagi mõelda sellele, et taas tekiks vastasseis suurriigiga, ning üritab teha kõik, et seda ei juhtuks. Ühendriikides on Venemaa-poliitika põhjalikuks muutmiseks vaja kõigepealt uut administratsiooni. Venemaa konfrontatsioon Ukraina või Gruusiaga juhataks meid täiesti uude maailma või oleks vahest õigem öelda, et tagasi väga vanasse maailma? Läänes usuvad paljud endiselt, et elame geomajanduse ajajärgul. Aga üks Rootsi analüütik on märkinud: «Me elame uuel geopoliitika ajajärgul. Seda ei ole võimalik eirata.» Robert T. Kagan on Carnegie Rahvusvahelise Rahu sihtasutuse vanemteadur ning Saksa Marshalli Fondi kaastöötaja. See artikkel ilmus tema igakuise kolumnina ajalehes The Washington Post 6. veebruaril. The New York Times Syndicate. |
