Olümpiavõitja Kristina Šmigun. Foto: EPA

Ajaks, mil päevakangelane saabus, oli piduliste seltskond kustutanud juba üle tunni aja janu õlle ja veiniga ning täitnud isu pitsade, snäki ja vahukoorepommidega.

President Arnold Rüütel pidas tänukõne, mille lõpul Šmigun ütles talle, et kutsugu teda lihtsalt Kikuks.

Seejärel allkirjastas Eesti Olümpiakomitee president Mart Siimann kaks suurt värvikirevat tšekki, ühe, miljonikroonise, Kristina Šmigunile, ja teise, poolemiljonilise, tema treenerist isale Anatoli Šmigunile.

Siis oli kord Erika Salumäe, Eesti esimese nais- ja seni ainsa kahekordse olümpiavõitja käes, kes õnnitles Šmiguni kõva kallistusega.

Kõige emotsionaalsema kallistuse kinkis Kristina Šmigun aga Aivar Rehemaale, sugulaspoisile – hüppas talle mürraki! kaela.

Mänedžer Kristjan-Thor Vähi nägu säras vahetpidamata kogu õhtu. Küsimusele, kas pika tiimitöö tulemusena saadud olümpiavõit on lõpuks tema teadvusse ja tunnetesse kohale jõudnud, vastas ta, et ei saa sellest veel aru.

«Tulime hommikul hooldetiimiga pool kuus kohale ja rääkisime, et kõik annavad endast parima – ja tulemus tuleb,» meenutas Vähi.

Kas ta tunneb selle üle, et tulemus lõpuks tuligi, õnne või kergendust, ei osanud ta samuti vastata.

Pärast tunniajalist pidu, kus ärimehed Ain Hanschmidt, Neinar Seli ja paljud teised tuntud ning vähemtuntud inimesed end värske olümpiavõitjaga ühispildile sättisid, oleks äärepealt sündinud skandaal. Sest kui Šmigun end viimaks minekule tahtis asutada, oli tema jope kadunud.

See leiti piisavalt kiiresti, nii et sensatsioon jäi ära.

Homme on Šmigunil puhkepäev, mis mänedžer Vähi sõnul tähendab umbes kolmveerandtunnist sörkjooksu ning kehalisi protseduure, nagu massaažid ja venitused.

EOK on sama, Al Mulino pitsarestorani reserveerinud neljapäeva õhtupoolikuks. Tolle päeva hommikul stardib Šmigun 10 km klassikasõidus.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.6