Menusaate «Tantsud tähtedega» võitmine tõi Koidu ellu ka kaua igatsetud armastuse ning äsja üllitas mees täiesti iseseisvalt oma järjekordse sooloplaadi. Eesti seksikaimaks tunnistatud südametemurdjal pole aga sugugi alati kõik kulgenud lepase reega. Veel mõne aasta eest avastas ta end lõhkise küna eest, sest tundis, et teda pole enam kellelegi vaja. Suhe Maarja-Liis Ilusaga oli jõudnud ummikusse ning telefon, mis alles hiljuti vahetpidamata esinema kutsumiste tõttu helises, jäi korraga vait.

Võid öelda, et praegu on käes su elu parim aeg?

Võin küll, sest tunnen ennast väga hästi. Kui niimoodi vananema peab, siis pole mul vananemise vastu midagi.

Tüüpiline Kaljukits!

Siis on hästi. Ma tõesti tunnen end paremini kui kunagi varem ja mõistust on kah nagu pähe tulnud. Kindlasti rohkem kui viis või kümme aastat tagasi.

Mis annab rahuloluks põhjust?

Arvan, et elukogemus ja läbielamised. See, mille poole olen kogu aeg püüelnud – leida sisemine rahu ja harmoonia, mitte niisama tõmmelda ja rabeleda –, on nüüd käes. Siht ja mõte, mida elult tahan. Alates sellest, et üritan ise parem inimene olla ega ärritu tühiste asjade peale. Hea sõber Mikk Saar just rääkis naerdes, et temalt oli pool kümme hommikul mingist ajakirjast küsitud, mis on õnne valem. Aga oleks sellele sama lihtne vastata kui küsida!

Sina tead seda valemit?

Täpselt ei tea, aga püüdlen vaikselt selle leidmise poole. Veel kümme aastat tagasi rahmisin niisama ringi. Aga ega ma kahetse midagi, mis ei tapa, teeb ainult tugevamaks. Paraku elu on juba selline ameerika raudtee, et läheb kord üles, kord alla.

(Üllatudes.) Ma räägin, nagu oleks see juba tagasivaade elule!

Lõhkise küna ees

Milline oli rängim mõõnaperiood?

Oi, neid on ikka olnud... Olen olnud oma eluga sellises punktis, kus ühel hetkel enam telefon ei helise, tööd ei ole ja võin vaid mõelda, mis ma nüüd peale hakkan.

Millal see täpselt oli... Mul on ajatajuga väga halvasti. Teinekord arvan, et see, mis juhtus paar aastat tagasi, oli hoopis viie-kuue aasta eest. Ütleme, selle sajandi alguses oli olukord, mil Code One oli läbi saanud, oli ka Eurovisioonil käidud, olin katsetanud muusikalides... Ja äkitselt saigi kõik otsa. Mul polnud bändi, polnud enam muusikalitööd, tundus, et inimesed on minust tüdinenud ja mina nendest... Istusin kodus ja mõtlesin, et olen täiega maha käinud ja kõik on p...s. Et kuidas see siis nii noorelt ja nii äkki, nii ruttu juhtus? Olin kogu aeg uskunud, et kogu elu on veel ees, aga ma ei näinud enam mingit perspektiivi, mingit sihti.

Selle ajani oli mu elus kõik tiksunud ja paika loksunud nagu iseenesest, ma polnud kunagi pidanud millegi pärast eriti pingutama. Ja siis panin pea tööle. Hakkasin internetist telefoninumbreid otsima ja asju ajama, olude sunnil manager’i tööd tegema ning ajasingi bändi kokku. Hakkasin uut projekti klubidesse müüma ja lõpuks tegime seda kaks aastat. Olime Hollywoodi klubi majabänd, andsime seal igas kuus eri lauljatega kontserdi, aasta aega iga kuu Bonnie & Clyde’is... Ja kõik täiesti nullist.

Tähendab, raha hakkas otsa saama?

Inimesed on erinevad. Mina olen seda tüüpi – kuna olen ka eluaeg olnud vabakutseline –, et õnneks oskan rahaga ümber käia ja seda säästa. Mul pole kunagi probleemi olnud, et nii kui tuleb, nii ka läheb. Nagu vaatan oma paari hea sõbra pealt, et on tehtud kohe eraldi kontod, sest muidu raiskaksid nad kõik kohe ära ja mustadeks päevadeks ei jääks midagi. Minul õnneks seda ohtu ei ole, isegi kui on kehvemad ajad olnud. (Sülitab kolm korda üle vasaku õla.)

Aga jah, oli aeg, mil mõtlesin, et mis toimub – olen alles 21-aastane, ja kas mul ongi nüüd kõik läbi? Minust oli ju nagu torm üle käinud – bänd, tuurid, plaadid, ja ühel hetkel – kõik!

Ehk polegi nii hea, et astusid suurele lavale juba 15-aastasena?

Nii ja naa. Kõlab uskumatult ja naljakalt, aga olen 25-aastasena esinenud retropeol. Kus muidu esinevad Justamendid, Karavanid ja Kukerpillid. Aga ma olen noor, tunnen end hästi noorena siiani! Ja kui mu juurde tulevad täiskasvanud inimesed ja ütlevad mu kunagiste laulude kohta, et see on nende noorusaja muusika, siis vaatad – nad on ju vanad inimesed, kes räägivad, et nende esimene suudlus oli kooli tantsupeol selle või teise loo ajal...

Vaat sihuke asi paneb mõtlema, et ohoh! Sest ise tunnen end jumala noorena, ma ei taju, et olen ligi pool elu laval olnud ja laulnud ning et mõned lood on peaaegu 15 aastat vanad.

Kaalus ala vahetada

Kas sinuga oleks võinud juhtuda Britney Spearsi sündroom – noorelt kuulsaks ja suhteliselt kiire läbipõlemine?

Kui loen ja vaatan Lääne staare, siis mastaabid on muidugi teised, aga mõnes mõttes täiesti mõistan Spearsi ja teisigi, kel kehvasti läinud. Saan täiesti aru, et sihuke asi võib vabalt juhtuda. Sest see on väga karm ala: oled olnud tipus, sul on fännid, plaadid müüvad meeletult, ja korraga tulevad noored peale ning tunnetad, et sind visatakse kõrvale, huvi sinu vastu raugeb. Oleneb iseloomust. Mõnel on raske seda alla neelata, sellist olukorda aktsepteerida. Sest vaid vähesed suudavad aastast aastasse orbiidil olla ning värskega üllatada.

Ja siis tulevadki alkohol ja narkotsid. Lihtsam on karjääri metsaminekut sinna uputada kui hambad ristis edasi minna.

Sina ei asunud ahnelt pitsi tõstma?

Eks ma ole igasugu asju teinud, mille üle täna enam väga uhke pole... Olen teinud palju lollusi. Mingeid pidusid ja alkoholi pruukinud rohkem kui peaks. Pärast on endal piinlik ja häbi olnud, kui olen enese üle kontrolli kaotanud. Väga piinlik, kui hakkad hiljem pildikesi kokku panema. Liiga pöörased lood, et neist rääkida. Minu õpetaja Jaak Joala ei räägi kah oma Venemaa-tuuridest, sest ei saa rääkida.

Kas mõõnaajal kaalusid ka ala vahetada?

Olen selle peale mõelnud, aga ma ei oska oma elu üldse teisiti näha. Ma ei kujuta reaalselt ette ennast kuskil kindlustusfirmas või mujal. Kui hakkasin juba kolmeaastaselt klaverit klimberdama, oli emal kohe selge pilt, mis poisiga teha tuleb, ja ma tõeliselt armastan lapsest saati klaverit.

Sobiksid ehk balletikooli kontsertmeistriks?

Nojah. Kui ma poleks juhuslikult-kogemata Otsa-kooli ansamblis laulma hakanud, siis mängiksin mõnes bändis klahvpille ja sünte. Vahel avastan kodus praegugi, et olen terve päeva klaverit mänginud!

Okei, aga kui ma muusikaga ei tegeleks? Täiesti teise ala peal ei kujutaks ma ennast absoluutselt ette. See on vist ikka mu ainus tee.

Romantik tsikli seljas

Sinu suureks kireks on mootorrattad ja autod – hoopis miski muu kui mesihäälne laul...

Paljud, kes mind ei tunne, imestavad, miks mul sellised huvid on. Et see ei lähe kokku pildiga, mille ajakirjandus minust maalinud.

Istud meeleldi garaažis ja putitad?

Ei, mitte päris nii. Mul on lihtsalt tohutu kirg autode ja mootoritega masinate vastu. Toomede suguvõsa viga on see motopisik. Onu Toomas oli mul tuntud söerajasõitja, onupoeg Marek endine rallisõitja ja Sander kahekordne jäärajameister. Eestis tuntud Harleyde ehitaja Edek on kah mu väga lähedalt sugulane. Võib-olla, kui ma poleks muusikasse jäänud, jäänuks ma hoopis spordi peale, kas korvpalli või motospordi.

Sind köidavad kiirus ja jõud?

Ma ei oska seda seletada. Aga jah, mulle meeldivad kiired ja iseloomuga autod. Minule pole auto tarbeese. Praegu sõidan Audi S8-ga, poole aastaga olen 25 000 km maha sõitnud. Klaver mahub millimeetri pealt täpselt sisse.

Kiiruse ületamise eest trahvi oled saanud?

Ei ole. Väga ammu ei ole. Mul on õnne olnud. Liiklushuligaan pole ma kaugeltki mitte.

Kui auto on praktiliseks vajaduseks, siis mootorratas lõbusõiduks.

Mis hetked need on, mil kiivri pähe paned?

Kui on vabad päevad või ilusad õhtud. Eriti meeldib mulle öösel sõitmas käia. See suvi oli tänu «Allika» tuurile päris pöörane ja pidin kõik puhkuseplaanid ära jätma. Kord õhtul tulin esinemast, und ei tulnud ja lükkasin kesköö paiku kiivri pähe, panin varustuse selga ja läksin. Koju jõudsin nelja paiku hommikul, olin sõitnud 350 km. Mööda põhjarannikut ja mereäärt.

Sõidan üksi, olen oma mõtetes, mitte kambaga. Olen eluaeg üksik hunt olnud. Igas mõttes.

Sest sinu hinges pesitseb romantik...

Tuleb nii välja. Käisin mingis mahajäetud sõjaväebaasis, kus keelumärgid ees, ja ei ühtegi hinge. Sõitsin sinna, kuhu tee läks... See on väga hea viis kohustustest puhata.

Küsimus on iseloomus

Kas sinu selja taga sadulas on veel kedagi istunud?

Ei, ma pole kunagi kedagi vedanud. Ma pole tahtnud, sest ei tahtnud sellega kaasnevat kümnekordset vastutust ja stressi. Et kui midagi peaks juhtuma või nii. Tsikkel on päris ohtlik asi. Tegelikult saab muidugi ka kahekesi sõita. See võiks kindlasti tore olla.

Sel suvel ehk juba kahekesi?

Arvan küll. Muidugi ma loodan.

Isiklikus elus on kõik hästi?

Oh, mu isiklik elu on olnud üks täielik mess (ingl k segadus – toim)... Kui vaatan endavanuseid, siis tunduvad nad mulle vanade ja täiskasvanutena, lapsed, koerad, kassid, majad, naised, aga mina olen... Mõni ütleks, et olen noorusaastatesse kinni jäänud. Minu elu on nii läinud. Kas see on mu tööst või iseloomust tingitud, ma ei tea.

Miks su isiklik elu ikkagi segadust on meenutanud?

Annan endale täiesti aru, et olen väga raske tüüp. Väga keeruline. Ühel kenal normaalsel tütarlapsel oleks minuga väga raske. Küsimus on mu iseloomus.

Liialt egotsentriline?

Jah, mingil määral. Olen ju nii palju aastaid üksinda olnud ja ma isegi ei oska teise inimesega arvestada. Ei oska näha. Aga mis on kõige tähtsam – mul on soov ja tahtmine ennast parandada! Ja ma olen nõus ennast parandama. Nii kaua, kuni keegi sinuga ei räägi, ei näegi oma vigu. Mul on olnud paar tõsist jutuajamist ja see pani mind tõsiselt mõtlema.

Kellega?

Kerttuga (Kerttu Tänav – toim), umbes kuu aega tagasi. Pikalt ja põhjalikult. Ja ausalt, mitte keegi pole minuga kunagi niimoodi rääkinud. Otse ja ausalt ja keerutamata. Pärast olin poolteist päeva üksi ja omaette, mõtlesin elu üle sügavalt järele ning tegin järeldused. Tunnen, et tahan pingutada ja saada paremaks inimeseks.

Mida peaksid endas muutma?

Noorena olin ääretult kinnine inimene. Ikka väga kinnine. Aastatega olen hakanud sellest lahti saama, aga tõsistest asjadest rääkida ma ei osanud, tahtnud ega julgenud. Aga inimsuhete tasandil – isegi pisiasjad –, kui oled aastaid, isegi kümneid olnud üksinda ega tea isegi, milline üks normaalne suhe peab olema, mida üldse inimesed ühelt suhtelt ootavad...

See on ju väga erinev, kõigi jaoks ühed standardid ei sobi. Minu jaoks on kõige tähtsam õppida osata näha enda kõrval teist inimest, mitte ainult ennast, ja arvestada teise inimesega. Pean õppima elementaarseid asju, mille peale ei tule, kui oled aastaid üksi olnud.

Kõige suurem viga on, kui inimesed omavahel ei räägi. Lihtsam on ütlemata jäänut enda sisse koguda, kuni tuleb pauk. Tore, et sai räägitud. Oleme mõlemad nõus pingutama ja proovima, ennast parandama. Ja praegu on kõik väga hästi.

Vigadest õpitakse

Juristiks õppivalt Kerttult on õppida just eneseväljendusoskust?

Jah, aga ma ei ole harjunud ka oma tundeid näitama ja väljendama. Juba sellepärast, et olen pidevalt avalikkuse tähelepanu all ja väike kontroll on pidevalt peal. Ma ei ole suhetes nii vaba kui võiks.

Vaadates tagasi oma varasematele segastele suhetele – kas võinuks midagi teisiti teha?

Väga võimalik, et kõik läinuks teisiti. Kui ma oleksin aastaid tagasi vanem või targem olnud, siis... Olin noor ja rumal, tundus lihtne käega lüüa ja minema jalutada. On asju, millest on jube kahju ja mida ma kahetsen, mida oleksin praegu teisiti teinud.

Millest?

(Pikk paus.) Kas või näiteks suhe Maarjaga. Minu senise elu ainuke tõsine ja tõeline ning pikk suhe. Olime temaga hingesugulased ja koos neli ja pool aastat. Mu elu kõige tõsisem suhe. Hakkasime koos olema, kui olime verinoored, tema 19 ja mina 21, aga vaimselt oli ta minust hoopis vanem, olin ta kõrval täielik ullike. Tüdrukud arenevad ju poistest kiiremini.

Ka tema õppis juurat. Ja kui aastaid hiljem tekkisid igasugu argimured ja probleemid, siis selle asemel et neid lahendada ja võtta asja mõistusega, ennast kõrvalt vaadata ja parandada, vaeva näha ja pingutada, leidsin, et oh, maailm ju ees valla, mida siin põdeda. Lihtsam oli minema jalutada. Kahjuks tegin Maarjale palju haiget. Ja sellest on mul hästi kahju.

Oled vabandanud?

Otse vist ei ole. Ei tea... Kahju, et mul polnud siis nii palju mõistust kui praegu. Oleksin hoopis teisiti käitunud.

Aga siis poleks sa ju ehk Kerttuga kohtunud?

Jah, elu oleks absoluutselt teisiti läinud. Oleks pere ja lapsed juba. Aga mis siin tagantjärele heietada. Tuleb lihtsalt selge vahe välja, mis on 20- ja mis 30-aastase mehe mõistuses. Ja see ongi normaalne.

Kõik, mis juhtub, teeb inimese tugevamaks ja paremaks?

Olen ka seda meelt. Igasugu raskused ja vead, peaga vastu posti jooksmised. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks.

Olin jõulude ajal Saaremaal koos onu perega, onupojad naiste ja lastega, kokku 15 inimest, mängisin esimest korda elus jõuluvana, vaatasime laste jõulunäidendit ja puha. Ning need kaks päeva Saaremaal panid mind jälle mõtlema.

Fakt on see, et eluks ajaks ma niimoodi ringi rapsima ei jää. Sõbrad ütlevad küll, et olen töönarkomaan, võimeline tegema kolm kontserti päevas ja viis tundi magama. Tegelikult tunnen vaikselt, et mulle hullult meeldivad väikesed lapsed ja tahaksin peret. Ning oma pesa. Sel aastal tahan kindlasti ära kolida. Kõigepealt proovin linnakorterielu, aga kui juba pere tuleb, tahaks maja. Ja et oleksid koerad ja kassid. Nii nagu sõpradel on. Mis sest, et teistest hiljem.

Teised Koidust

Merilyn Oolo

Frens Catering Tartu projektijuht, sõbranna

Koit on hästi siiras ja soe inimene, ja usun, et kõik, kes teda lähemalt tunnevad, ütlevad ta kohta sedasama. Mulle meeldib tema juures kõige rohkem, et ta on eelarvamustevaba. Suhtub ümbritsevatesse inimestesse ikka heatahtlikult ja sõbralikult, ei võta kellegi suhtes alusetult negatiivset hoiakut, ja peale selle läheb igasuguste seiklustega rõõmsalt kaasa. Seda muidugi juhul, kui tal oma meeletus töögraafikus aega leidub.

Koit on ka hästi usaldusväärne sõber, temaga on hea rääkida igasugustest südameasjadest ja arutleda ükskõik millistel teemadel. Tean, et võin teda pimesi usaldada.

Jorma Puusaag

pillimees, sõber

Koit on sõna otseses mõttes muusik. Tutvusime mõned aastad tagasi «Sotspopi» kontsertide ettevalmistamise käigus, mina mängisin kidrat ja tema laulis. Rohkem hakkasime suhtlema suvel «Allika» tuuri ajal ja tundus, et asi toimib ilusti. Koit on väga emotsionaalne inimene, see teeb suhtlemise vahel ehk keerulisekski, kuid muusikule tuleb isegi kasuks – kunstiinimene peabki tundlik olema.

Minu meelest on ta paadunud romantik, kuid milles see konkreetselt väljendub, ei teagi – ma ei kuulu ju vastassugupoolde! Oleme sarnased, saame paljudel teemadel avameelsed olla.