Senegal on kontrastide maa, kus turist võib endale lubada osa saamist nii ehedast elu-olust kui ka tõelisest luksusest. Seda esimest pakuvad stardiootel piroogid Sumbedioune külas. Foto: Aive Levandi ja Andrus Hiiepuu

Taas kord oli ümberringi kõik nii teisiti, kui vähegi olla sai. Miski ei vastanud meie ettekujutusele ja seda kultuurikonteksti, neid inimesi ja käitumisharjumusi ei anna millegi eelnevaga võrrelda. Siin on veidikene Araabiat ja killuke ehk ka Aasiat, kuid tervikuna on see kooslus Mustast Mandrist ja kohalikust kultuurist.

Lisaks pahvakale kuumale õhule tabas meid lennujaamas muidugi ka kihav must ja välkuvate silmadega inimjõuk, kes oli ilmselt meie saabumist juba päevi, kui mitte nädalaid oodanud.

Maraboud – imemehed

Dakari peatänav on väga kirev ja täis suminat. Otse keskväljakult algaval tänaval käib üleüldine kauplemine – müüakse absoluutselt kõike. Siia tänava äärde jääb ka Senegali kõige snoobilikum kondiitriäri, kuhu võib aeg-ajalt näha sisenemas ka valgeid inimesi. Muidu on inimmass ühtlaselt must ja valge inimene on kui särav täht nende vahel, justkui kohalikele kingituseks.

Senagali elanike arv on üle 10 miljoni ja ligikaudu 70 protsenti neist tegeleb põllumajandusega, peamiselt maapähklite kasvatamisega. Riigi SKT-st moodustab see osa vaid 20 protsenti, mis annab hea pildi valdkonna efektiivsusest. Maapähklite hind on maailmaturul viimasel aastakümnel pidevalt langenud ja seepärast on Senegali kaubandusbilanss lootusetult negatiivne.

Nad muudkui laenavad ja saavad abiorganisatsioonidelt raha, kuid kuskilt see kahjuks välja ei paista. Kui seda raha üldse kuhugi on pandud, siis ehk teedeehitusse, sest põhitrassid tunduvad korras olevat, mida aga kõrvalteede kohta jällegi öelda ei saa. Korruptsioon on meeletu ja seda kohtab iga nurga peal.

Senegal on islamistlik Aafrika riik, kuid teatud eripäradega tavaislami maadega võrreldes. Kui muidu on moslemiusus igal inimesel otseühendus Allahiga, siis siin on vahemehed Maraboud need, kes sind Allahile vahendavad.

See tuleneb Senegali hierarhilisest ühiskonnakorraldusest. Maraboud on väga austatud ja nende järgijaid on miljoneid – nende pildid ripuvad inimeste kaelas ja autodes peegli küljes. Kohalikud usuvad nende tervendavasse imejõusse ning seepärast usaldatakse neid ka haiguste puhul tunduvalt enam kui arste.

Orjaturg «müüb» tänini

Dakaris olles on oluline ära käia Gore saarel. See on koht, mille kaudu on Senegali orjakaubandus käinud ja praegu on seal avatud muuseumid. Saareke on kena ja korras, inimesed ei ole pooltki nii agressiivsed kui pealinnas, seega on jalutada palju meeldivam.

Ehedat Aafrikat on seal muidugi vähe järel, sest kõik on turistide jaoks ära klantsitud. Kuid muljetavaldav oli kindlus, kus orje kaaluti ja hinnati. Siin on kambrid, kus seintel on kirjad ning kogu aeg tiksub meeles, et see kõik ei olnudki nii väga ammu, alles 18.-19. sajandil.

Orjakaubanduse ajaloost endast on tehtud siin rannikualadel kindel toode, mida turistidele müüa. Kõik orjakaubandusega seotud olnud kohad on välja reklaamitud kui olulised vaatamisväärsused ja konkureerivad samade kohtadega Gambias ja Ghanas. Viibisime kindluses koos Ameerikast saabunud mustadega, kes seisid kogu selle aja vaikides, pisarad voolamas mööda põski alla.

Dakarist liikusime edasi lõuna poole, et jõuda lähemale Gambiale. Erinevatel ootamatutel põhjustel ei õnnestunud meil enne pimeduse saabumist jõuda kaugemale kui Koalacki ja seeparast tuli meil siin ööbida. Bussijaam oli nagu ikka – meeletu slumm, prügi, loomad-inimesed läbisegi, läppunud hais ja agressiivsed müügiinimesed.

Kui sind märgatakse, siis haagib sulle kohe sappa trobikond kohalikke kes loodavad bussijuhilt sinu kohaletoimetamise eest «tipsi» saada. Süsteemi peaaegu ei ole ja kõik käib, nagu jumal juhatab.

Koalackist edasi liikudes oli meie sihtpunktiks väike külake, mille nimi on Toubakouta. Küla asub imeilusa deltaga Sine-Saloumi jõe suudmes, mille delta on tekkinud tänu erilisele puuliigile – mangroovidele. Mangroovid on puud, mis ainsana maailmas on võimelised kasvama soolases vees. Nende vili on elujõuline terve aasta, nii et kui küps seeme mudasse kukub, jääb ta ellu kuni järgmise veetõusuni, et siis uusi võsukesi ajama hakata.

Käisime ära ka paljude legendidega seotud merekarpidest moodustunud matustesaarel (Shell Island). Merikarpe kasutatakse siin aga killustiku asemel: nendega on kaetud kõik tänavad ja isegi asfaldisegusena on nad väga dekoratiivsed. Kui aga merekarpe põletada, tekib valge pulber, mida veega segatult kasutatakse valge värvina.

Hommiku saabudes ootas meid ees aga uus väljakutse – Gambia. Nii me siis teele suundusimegi – kaks valget täpikest suures mustas meres

Hinnad Senegalis:

• Ööbimine: kaheses toas alates 250 krooni* hostelis

• Transport: takso ca 10 kr/km, linnadevaheline transport alates 100 kr/km

• Lõunasöök: alates 80 kroonist

• Õlu 10–20 krooni

Kommentaar: Senegal ja teised lääne-Aafrika riigid ei ole oma odavuselt võrreldavad näiteks Kagu-Aasiaga ja hinnad kõiguvad seinast seina. Turistidele suunatud teenused ei ole Eesti vastavatest hinnaklassidest soodsamad.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5