Kumus linastunud Maria Anna Tappeineri film kunstnik Richard Serrast jälgib, kuidas valmib monumentaalne skulptuur, metallist installatsioon Bilbao Guggenheimi muuseumi näitusele. Skulptor Serra, sündinud 1939 San Franciscos, on meile tuttav varasemas loomingus kui abstraktse ekspressionismi ja minimalismi esindaja. 60ndail alustanud kunstnik jagab filmis «Richard Serra – Thinking On Your Feet» (Saksamaa, 2005) mõtteid, arusaamu ja seisukohti oma loomingu kohta ning võimaldab vaatajal osa saada kontsentreeritud ja tihendatud ruumitunnetusest. Serra tähtsustab ruumi emotsionaalset mõju vaatajale ning väärtustab selles kulgemise võimalust. Skulptori jaoks on oluline, et vaataja väärtustaks kunsti kogemust kui protsessi.Serra töid on eksponeeritud nii galeriis kui linnaruumis ja mitte sugugi alati edukalt. Serra on kunstnik, kelle tööd on avalikkuses esile kutsunud teravat poleemikat. 1981. aastal New Yorgis Federal Palazale installeeritud «Titled Arc» demonteeriti seitse aastat hiljem. Monumentaalskulptuur, näidatuna linnaruumis, on juba enne installeerimist mitte ainult kunsti, vaid ka avalikkust esindava kodaniku ja võimu huvisfääris. Ja nende kolme ühiskonna jaotuse kunstilised hinnangud ja eelistused erinevad tugevalt. Lisaks asub monumentaalskulptuur poliitika tõmbetuules. Nagu ka kõnealuses filmis võis näha, arvavad eri parteide esindajad avaliku ruumi kunstist täiesti vastandlikult. Ja kuidagi ei suuda uskuda, et tegemist on kunsti probleemidega, mitte võimu küsimustega. Avaliku ruumi kunst on justkui võimu atribuut, präänik linnakodanikule, st valijale. Eestiga paralleele tõmmates näeme, et konfliktist ükskõik millise monumentaalkunsti teose paigaldamisel linnaruumi mööda ei pääse. Uuesti valmistatakse ette vabaduse monumenti, mitu aastat kestab poleemika Tallinna lahte Kalevipoja kuju paigaldamise ümber. Viimasega seoses tundub paraku, et aeg on seiskunud möödunud sajandi algul. Jõudmaks aastasse 1975 Lääne-Euroopas (mil vaieldi Richard Serra installatsiooni üle), kulub siin veel oma sada aastat. Kuidagi ei suuda aru saada, miks on aastal 2006 vaja Tallinna paigaldada ärkamisaegne müütiline Kalevipoja kuju, pealegi modernismieelseid kaanoneid arvestades. (Kas iga Eesti vald ja linn peab sellise kuju saama?) Linnavalitsus ei anna põhjuste kohta selgitusi peale väljakuulutatud konkursi tingimustes kirjapandu ja kinnituse, et otsuse Kalevipoja kuju Tallinna lahte paigaldada on linnavalitsus vastu võtnud (!?). Kui me praegu arutleme linnaruumi väärtuste üle, kavandades ja planeerides uusi territooriume ja objekte, ei maksaks unustada olemasolevaid kogemusi. Ka teiste omi. Linnaruum on tundlik, täis emotsioone ja märke, pole põhjust täita seda väsitava müraga. 2004. aastal toimunud avaliku ruumi kunsti seminaril ütles skulptor ja Pariisi VIII Ülikooli õppejõud Bernard Gerboud linnamaastiku kohta: «Maastik on vaimne konstruktsioon, mis realiseerub vastavalt kultuurialti vaatleja eeldustele mingit ruumi avada ja mõtestada, selles tähendusi leida... Maastik on pigem ruumiline abstraktsioon kui füüsiline reaalsus. Tema teke vajab intellektuaalset, kultuurilist ja kujutluslikku soodumust, oskust, mis teeb indiviidist maailma keskmesse asetatud nägija.» |
kõik galeriid
