Mulle Sakala keskus meeldib. Tegemist on ilusa hoonega. Väljast vaadatuna. Majas sees pole mul õnnestunud käia ning ammugi ei oska ma öelda, kas keskuse ruumide paigutus on otstarbekas või nõukogulikult priiskavalt uhkeldav ja mõttetu.

Ka ei oska ma vaielda arhitektide ja arhitektuuriajaloolastega selle üle, kuivõrd unikaalse teosega on tegemist, seepärast usaldan lihtsalt oma silmi, et öelda: see on ilus maja.

Ent ilu on teadagi suhteline ja sõltub ka sellest, millega võrrelda. Kahjuks on uuest Sakala keskusest ilmunud sedavõrd vähe pildikesi, et mingit erilist muljet pole saanud kujuneda. Kui, siis ehk vaid see, et kerkib üks järjekordne kole klaasist-betoonist kast, millesuguseid on Eesti täis. Sellega võrreldes on praegune Sakala keskus ilus.

Mõistan, et kinnisvaraarendaja – nagu iga teisegi ärimehe – eesmärk peab olema teenida hästi kiiresti võimalikult suurt kasumit. Seega, ei mingit erilist luksust hoonesse. Ei mingeid rahvusvahelisi arhitektuurikonkursse ega otsetellimusi tipptegijatelt.

Nädala algul meenutas näitleja Andres Dvinjaninov hukkunud kursusevenna Dajan Ahmeti öeldud vana tatari tarkust: «Kes tähte haarab ja seda kätte ei saa, jõuab ikkagi kaugemale kui see, kes penni pärast poris tuhnib.»

Just Sakala keskuse uued omanikud võiksid samamoodi tähte püüda, sest krunt, kus toimetada, asub ikka väga hea koha peal. Miks peab alati piirduma tagasihoidlikkusega (mis eestlastele niigi omane), kui võiks pürgida millegi suurejoonelisema poole?

Tean, et tegemist on utoopiaga ja ükski AS Uus Sakala ei suudaks seda kinni maksta, kuid miks mitte unistada sellest, et Sakala keskuse uue hoone projekteeriks näiteks Frank Gehry (tema tehtud on Guggenheimi muuseum Hispaanias Bilbaos). Siis oleksin praeguse keskuse lammutamise poolt.

Olgu, tõmbame Gehry tasemelt natuke madalamale ja mõtleks siis sellest, et praeguse Sakala keskuse asemele tuleks selline maja, mis pälviks rahvusvahelist tähelepanu ja pääseks mainekate arhitektuuriajakirjade lehekülgedele.

Olen päri Tallinna peaarhitekti Igor Volkoviga, kes ühes telesaates ütles, et linna areng on loomulik asi ja et ühtede majade asemele tulevad teised. Kuid ilusat asja ei tohi vahetada koleda vastu, seda lihtsalt põhjendusega, et saame uue asja.