Richard Dawkins on vastuoluline inimene: ta on teadlane, humanist, ateist ja viiruse kiriku pühak. Foto: Repro

Richard Dawkins on esiviisikust ehk kõige tüüpilisem intellektuaal. Kui Chomsky on teadlane ja intellektuaal, Eco teadlane, kirjanik ja intellektuaal, Havel kirjanik, poliitik ja intellektuaal, siis Dawkins on lihtsalt intellektuaal, n-ö intellektuaal omas mahlas.

Dawkins õppis Oxfordi Ülikoolis zooloogiat, 1966. aastal kaitses ta doktorikraadi ning oli zooloogiaprofessor California ülikoolis, seejärel zooloogialektor Oxfordis.

Geenil on tahe

Siiski ei huvitanud teda niivõrd puhas teadus, kuivõrd selle populariseerimine ja ühiskondlik roll ning kui 1995. aastal loodi Oxfordi Ülikoolis ühiskondliku teadusemõistmise professuur, sai selle koha Dawkins.

«Ühiskondlik teadusemõistmine» ei tegele sellega, milline on teaduse roll ühiskonnas või kuidas inimesed teadusest aru saavad. Vastupidi: see õpetab, kuidas peab teadusest aru saama.

Tõelise läbimurde saavutas Dawkins 1976. aastal, mil ilmus raamat «Isekas geen». Selles propageerib Dawkins uut vaadet evolutsioonile, mille kohaselt ei evolutsioneeru liigid, vaid geenid. See lähenemine ei ole Dawkinsi loodud, kuid just tänu tema kütkestavatele ja provokatiivsetele kirjutistele leidis see laia kõlapinna.

Muutused fenotüübis ei ole päritavad, päritavad ja evolutsiooniliselt olulised on üksnes geenide mutatsioonid. Tähtsad on ka hulga- ja ajafaktorid: iga organism on unikaalne ja selle eluiga on evolutsiooni seisukohalt tühine. Seevastu mitmes koopias representeeritud geeni eksistentsi aeg on oluline.

Kuid Dawkins ei piirdu sellega. Tema jaoks on geenil eesmärk, mida geen püüab realiseerida: see eesmärk on säilimine. Selleks sünteesib ta valku, loob elundeid ja terveid kehasid. Nende tegude põhimõte on sama: kopeerumine.

Tahaks olla kloon

Dawkins on inimkloonimise adept, ta ei näe selles midagi amoraalset või loomuvastast. Moraali kui religioosset igandit Dawkins eitab. Looduses aga toimub kloonimine pidevalt (nt identsed kaksikud). Dawkins tunnistab, et oleks ise tahtnud olla kloonitud.

Kopeerumine, Dawkinsi vaadete võtmetermineid, ei piirdu elusa loodusega, kopeerumispommist kirjutab ta seoses kosmoloogiaga. Dawkinsi jaoks ei ole põhimõttelist erinevust astronoomilistel, bioloogilistel ja kultuurilistel objektidel – nad kõik on mehaanilised.

Kuid mehaanikal ja mehaanikal on vahe. Üks asi on ehitada midagi, lähtudes valmisplaanist. Just nii käsitlevad elu teket Dawkinsi surmavaenlased «intelligentse disaini» (st häbeliku kreatsionismi) pooldajad.

Dawkinsi meelest mingit plaani pole – evolutsioon on ise see kellassepp, kes oma masinavärki kokku paneb, kogemata, pimesi ja endale teadvustamata. Sedalaadi metafoorikat arendab Dawkins raamatus «Pime kellassepp».

Erinevalt nii klassikalisest darvinismist kui geneetikast ei ole Dawkinsi jaoks pärilikkus vaid elusa pärusmaa. Samasugust kopeerumist näeme elutus looduses ja kultuuris. Intrigeeriv on «Iseka geeni» lõpuosa, kus inimese pärilikkust ei seostata üksnes geenidega, vaid meemidega.

Nagu geengi on meem replikaator, kuid ta reprodutseerib kultuurilist informatsiooni. Nagu geneetika uurib geene, peaks tekkima meeme uuriv distsipliin memeetika. Meemi mõiste on lugejale tuttav tänu Susan Blackmore’ile, kelle raamat «Meemimasin» koos Dawkinsi kaassõnaga on eesti keelde tõlgitud. Blackmore ja Dawkins väidavad, et memeetika alusel saab luua universaalse loodusseadustel rajaneva kultuuriteooria, kuna kultuur on üksnes kogum kopeeruvaid masinaid või viiruseid. Eriti kahjulik viirus on Dawkinsi järgi religioon.

Kuidas seda kõike hinnata? Minust oleks lubamatu jultumus võtta sõna valdkonnas, kus mu teadmised on pehmelt öelda tagasihoidlikud. Kuidas ma julgeksin kritiseerida autorit, keda on nimetatud väljapaistvaks intellektuaaliks ja suureks bioloogiks?

Asi on aga selles, et isegi Dawkinsi geeniteemalised kirjutised ei kuulu rangelt võttes geneetika valdkonda; õigem oleks neid käsitleda ilukirjandusena. Väita, et «Isekat geeni» tohib kritiseerida vaid geneetik, on sama hea kui arvata, et üksnes ajaloolane võib arvustada «Kolme musketäri». Teiseks ei kirjuta Dawkins üksnes geneetikast, vaid tungib kultuurivaldkonda, kus tema teadmised ei ole kaugeltki ammendavad.

Geneetika rajajad ei tundnud DNA struktuuri; geen oli puhtfunktsionaalne mõiste. Geen kui DNA segment on hilisem interpretatsioon. Geenidel võib olla täiesti erinev keemiline struktuur ja biokeemilistes terminites ei saagi vist geeni defineerida. Kus see või teine geen DNAs on, võib kindlaks teha vaid valgu sünteesimise kontekstis. Geneetiline masin on üksnes metafoor; «isekas geen» on sama laadi sõnapaar kui «isekas bitt» või «isekas bait».

Populaarteadus ei ole Dawkinsi ainus tegevusvaldkond. Sama aktiivselt osaleb ta ateistlikus liikumises. Dawkinsi kontseptuaalne süsteem on moderniseeritud 18. sajandi materialism. Dawkinsit võikski nimetada moodsaks de LaMettrie’ks.

Dostojevskilik Dawkins

Samas on sellel võidukal ateismil selgelt religioossed juured, kuid tegu pole monoteismi, vaid šamanismiga. Dawkinsi käsitlusviis on sügavalt arhailine; mehhanitsism transformeerub ootuspäraselt primitiivseks müstikaks. Vrd nt Raskolnikovi painava unenäoga (see on vene rahvus-obskurantide lemmiktekste):

«Ilmusid mingid uued trihhiinid, mikroskoopilised olendid, kes asusid inimese kehasse. Kuid need olendid olid mõistuse ja tahtega varustatud... Inimesed, kes nad endasse olid võtnud, muutusid silmapilk metsikuteks... Kuid iialgi polnud inimesed endid nii tarkadeks ja vääramatu tõe omanikeks pidanud, nagu arvasid seda endist uue taudi põdejad. Kunagi polnud nad nii vääramatuks pidanud oma otsuseid, teaduslikke järeldusi, kõlbelisi veendumusi ja uskumusi.» (Lubasin endale veidi redigeerida Tammsaare tõlget.)

Erinevalt Dawkinsist ei kirjelda Dostojevski mitte religiooni, vaid ateismi. Kuid asendame trihhiinid meemidega ja saamegi memeetika.

Ning viimaks. Teaduspopularisaatorina võitleb Dawkins pidevalt pseudoteadustega ning üheks tema vaenlaseks on kindlasti vandenõuteooria. Samas valmistab kogu ta lähenemisviis selleks pinda: piisab vaid kujutada ette, et neid meeme/trihhiine arendab ja puistab meie ühiskonda keegi sihilikult.

Top 5 – 3. koht Richard Dawkins

• Sündis 1941 Nairobis (Keenia)

• 1962 Lõpetas Oxfordi ülikooli, kus ta juhendaja oli Nobeli preemia laureaat Nikolaas Tinbergen

• 1966. aastal kaitses doktorikraadi

• 1995. aastast Charles Simonyi nimeline ühiskondliku teadusemõistmise professor Oxfordi ülikoolis

• Tähtsamad teosed: «Isekas geen» (1976), «Pime kellassepp» (1986), «Jõgi Eedenist» (1995), «Saatana kaplan: valik esseid» (2003)

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33