Möödub 385 aastat «Mayfloweri» jõudmisest Ameerikasse. Foto: Mike Haywood/Repro

Ameerika oli nii 16. sajandiks saanud tõsiasjaks ja tema edasine saatus olenes eurooplastest, nii ebaõiglane kui see ka ei kõlaks.

Esimestena läksid hispaanlased, nende kiiluvees portugallased. Hispaania oli 16. sajandil oma võimsuse tipul ja meretagune kuld – mis osutuski tõsiasjaks – näis seda võimsust vaid põlistavat. Prantsusmaa vaevles ususõdades, Inglismaa oli alles poolbarbaarne saareke (vähemalt Hispaaniast vaadatuna), ülejäänud maad ei tulnud üldse arvesse.

Kummatigi oli just tollele poolbarbaarsele saarekesele määratud Hispaania hegemoonia lõpetada. Esmalt purustasid inglased hispaanlaste Võitmatu Armaada, seejärel asusid ise ülemere-impeeriumi rajama.

Esimene püsiv Inglise koloonia Põhja-Ameerikas rajati 1607. aastal, kui «Susan Constant», «Godspeed» ja «Discovery» viisid 104 meeshinge piirkonda, millele oli neitsiliku kuninganna Elizabeth I auks antud nimeks Virginia. Seal rajasid kolonistid asula nimega Jamestown, mis oli kummardus valitsevale kuningale James I-le, Mary Stuarti pojale.

Nagu on märkinud Omar Volmer, olid probleemid paratamatud, kuna umbes pooled esmaasukad olid härrasmehed, kes mustast tööst väga lugu ei pidanud. Peale inglaste oli esmaasukate hulgas ka Preisimaa poolakaid. Asundus nägi häid, halbu ja väga halbu päevi, kuid jäi püsima. 1619. aastal sai Virginiast omavalitsuslik ja 1624. aastal kroonikoloonia. Sellega oli alus pandud Lõunale.

Vaid aasta pärast seda, kui Virginias tuli kokku Põhja-Ameerika esimene valitud rahvaesindus, et kehtestada miinimumhind tubakale, maabus põhja pool Ameerika rannal kolmemastiline purjekas, mis oli üksinda toonud üle ookeani sama palju inimesi, seekord nii mehi kui ka naisi, kui Jamestowni asutajate kolm laeva. Laev heitis ankru Cape Codi (Tursaneeme) juures 11. novembril 1620.

See oli legendaarne 180-tonnine, umbes 30-35 meetri pikkune ja 8-9 meetrit lai «Mayflower», mis oli Plymouthist teele asunud septembri alguses.

Ümberasujad olid inglise puritaanid, kes olid kodumaalt tagakiusamise eest lahkunud, ususallivasse Hollandisse kolinud, kuid ei tundnud ennast sealgi hästi. Nad haarasid kinni mõttest Ameerikasse rännata ja uut elu alustada. Üks väljarändajate juhte pillas väljendi «Pilgrim Fathers» (Isad Palverändurid), mis jäigi nende ajalooliseks nimeks.

Paraku kukkus välja nii, et nad ei rajanud mitte lihtsalt uut kodu ega kolooniat, vaid terve uue maailma. Esialgu oli see maailm mõistagi väike ja piirdus kogukonnaga, mis lähtekoha järgi sai nimeks Plymouth. Kuid sellest arenes välja hilisem Massachusettsi osariik ja terve Uus-Inglismaa. Sellega oli alus pandud Põhjale.

Selle Põhjata poleks olnud USAd, vähemalt mitte sellise maailmavõimuna nagu me teda teame. Antud seoses pole oluline, et 1812. aasta Inglise-Ameerika sõja ajal kaalus Uus-Inglismaa Ühendriikidest koguni lahkulöömist (kuna ei pooldanud sõda Inglismaaga) ega näi seetõttu ajalooliselt kuigivõrd ameerikameelsena. Tõsiasi on, et Uus-Inglismaa jäi Ühendriikide osaks ja vajutas kogu maa arengule oma pitseri.

Uus-Inglismaaks nimetatakse kuut kõige kirdepoolsemat USA osariiki: Connecticut, Maine, Massachusetts, New Hampshire, Rhode Island ja Vermont. See on kõige selgema lokaalse omapäraga piirkond USAs, seda iseloomustab muu hulgas nn «bostoni aktsent», ja kogu piirkonna suurimaks keskuseks ongi Boston.

Uus-Inglismaa õigustab oma nime, ta on tänini kõige inglispärasem osa Ameerikast nii keele, arhitektuuri kui mentaliteedi poolest. Just Uus-Inglismaa põliselanik on jänki (usutavasti moondunud vorm sõnast «english»). Ärge selle sõnaga Lõunas lehvitage, võib haprasti minna.

Põhjus, miks Inglismaa rajas oma koloonia nii kaugele põhja, toonasele ääremaale – eriti kui võrrelda hispaanlaste kätte langenud magusa Kesk-Ameerikaga – seisnes ehtinglaslikus pragmatismis. Quebecis olid kanda kinnitanud prantslased, Cape Codi aga pidasid peaaegu omaks hollandlased, kes varsti pärast «Mayflowerit» rajasidki oma Uus-Amsterdami.

Liikvel olid ka rootslased, taanlased, ehk isegi Kuramaa lätlased. Niisiis tuli kiirustada, eeskätt muidugi nende lätlaste pärast. Ääremaa küll, aga ehk läheb tarvis.

Põhja-Ameerika rannik oligi 17. sajandi kolmandaks veerandiks inglaste käes. New Amsterdam oli vallutatud 1664 ja New Yorgiks ristitud, Põhi ja Lõuna teineteise külge kasvanud. Inglise valitsuse arvestus näis olevat ennast õigustanud – võimas, elujõuline kolooniatevõrk Põhja-Ameerikas kandis emamaale rikkust ja tõstis iga inglase eneseteadvust.

Kuid kulus veel sajand ja puhkes ameeriklaste iseseisvussõda, mis viis Ühendriikide moodustamise ja iseseisvumiseni. Seda sõda nimetavad nad nüüd enamasti revolutsiooniks, arvatavasti rõhutamaks, et mitte prantslased ei olnud need, kes esimestena tõstsid vabaduse ja võrdsuse lipu.

Selles osas on ameeriklastel kahtlemata õigus: nende revolutsioon toimus enne kui prantslaste oma ja kindlasti mõjutas selle puhkemist, kas või kaudselt.

Tollal, 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul, ameeriklased prantslastega ei vaielnud ning võtsid 1886 tänulikult vastu prantslaste kingitud Vabadussamba. Seda rohkem vaidlevad nad nüüd. Täpsemalt öeldes vaidlevad prantslased väsimatult ameeriklastega.

Niisiis pole liialdus väita, et «Mayfloweri» reis oli tõesti maailmaajaloolise tähtsusega ja järelikult tähtis meilegi. Kuskil kaugel seitsme maa ja mere taga – meie perspektiivist vaadatuna – pandi idanema tulevase suurriigi seeme ja selle tunnistamist ei tohiks üldse segada see, kuidas keegi tänapäeval sellesse suurriiki suhtub.

Fakt on seegi, et kuulume selle suurriigi juhtimisel loodud sõjalis-poliitilisse liitu nimega NATO, mis on meie iseseisvuse ainus tõeline garantii. Peale meie endi olemasolu ja elutahte muidugi.

«Mayflower» ei ole legend, muinasjutt ega müüt – «Mayflower» sõitis tõepoolest Ameerikasse ja kõik tema pardal olnud reisijad on nimepidi teada. Neist ligi pooled (49) surid juba esimesel näljatalvel, kuid indiaanlased aitasid ülejäänud hädast välja. Selle sündmuse mälestuseks on ameeriklased kujundanud omaenda tähtpäeva – tänupüha.

Kas indiaanlased oma tookordset abivalmidust tagantjärele heaks kiidavad, on iseküsimus. Kuid see on ikkagi ilus episood ja peaks valgetele ameeriklastele nii mõndki tõsiasja meenutama.

On väga suur au ja vedamine põlvneda «Mayfloweri» pardalt. See on omamoodi aadliseisus, nii nagu lõunaosariiklastele on suurim au põlvneda Virginiast. Paraku on Jamestowni asutajate sugupuudes valgeid laike rohkem, sellal kui «Mayfloweri» seltskond on kompaktne, selge ja sugulusliinid paljudel juhtudel tõesti tänaseni väljatoodavad.

Niisiis leiame Isade Palverändurite järeltulijate pikast nimekirjast sellised isikud nagu mõlemad presidendid Bushid, Clint Eastwoodi, Bing Crosby, Albaania kuninga Leka I (!), president Hooveri, Katharine Hepburni, Marilyn Monroe, president Franklin D. Roosevelti, Orson Wellesi, Henry W. Longfellow’ ja palju teisi kuulsaid nimesid.

Isegi «Mayflower» ise on mõnes mõttes alles, nimelt ühe aida näol Londoni ja Oxfordi vahel Jordansi-nimelises talus. Selle ehitamiseks ostis taluomanik 1624. aastal Rotherhithe’i laevalammutustöökojast planke ja muud materjali, mis olid väidetavasti «Mayfloweri» tükid.

Nii et kui minna luuleliseks ja veidi liialdada, siis seisab kuskil Lõuna-Buckinghamshire’is kenas maakohas tänaseni üsk, mis kandis ilmale Ameerika Ühendriigid.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.67