Snicketi raamatute tegelased filmis: Klaus (Liam Aiken), Sunny (Kara Hoffman) ja Violet (Emily Browning).

Juhuslikult leiab ta rahva hulgast akordioni, lööb selle lahti ja esitab kurvameelse, ent õpetliku loo «Run or Die» («Põgene või sure»), sel ajal kui lapsed vaheldumisi jalgu trampides kaasa jooksevad ja surnuid teesklevad ning Brett Helquist laval krahv Olafist üllatavalt tõetruu pildi joonistab.

Saal rõkkab naerust; Daniel Handler jääb surmtõsiseks. Saabuvad pealtvaatajate küsimused ja neid ette lugemata annab esineja üksteise järel lakoonilisi vastuseid: «Ei Ei ole Ei tule... Kindlasti mitte » On näha, et nii laste küsimused kui ohjeldamatu naer hirmutavad teda üha enam ja lõpuks ei jää mehel muud üle kui ootamatult lavalt põgeneda.

Samal teemal: Draakon & Kuu kolis New Jerseyst Eestisse Hüljatud lapsed?

Kuigi Daniel Handler annab igal aastal oma viisteist etendust suuremates Ameerika Ühendriikide linnades, ei pea ta ennast näitlejaks. «Samas ei ole laval lollitamine mulle kunagi probleemi tekitanud,» ütleb ta.

Must huumor

Lastekirjanik sai Handlerist juhuslikult. Kirjutanud oli ta alati, kuid veel seitse-kaheksa aastat tagasi tegi ta seda täiskasvanuile. Kui ilmus tema esimene romaan, mille tegevus toimus keskkoolis, märkisid kriitikud, kui hästi autor noori tunneb, ja nii soovitatigi tal lastele kirjutama hakata.

Handler ise ei uskunud, et tema süngevõitu ideed ja must huumor lastekirjanduses vastuvõetavad on. «Kohtusin ühe toimetajaga baaris ja kokkulepe oli meil selline: räägin talle oma ideedest ja kui need talle meeldivad, tore, kui ei, siis joome kokteilid lõpuni ja lähme laiali.»

Ent toimetaja vaimustus kolmest nutikast Baudelaire’i orvust ja neid jälitavast kurjast krahv Olafist!

Tänaseks on Baudelaire’i laste seiklustest ilmunud üksteist raamatut ja «Sari õnnetuid lugusid» on New York Timesi bestsellerite hulgas esikohal. «See on mulle üllatus. Arvasin, et minust saab selline väikese lugejaskonnaga autor,» märgib Handler. Kuigi Lemony Snicket on tuntud nimi, ei teata teda ometi nägupidi. «Imidž on selline salapärane. Võib-olla korra nädalas tuleb keegi juurde. Seda ka sellepärast, et ma elan San Franciscos ja see on väike linn. Suures linnas ei tuntaks mind kindlasti ära.»

Tänu raamatute edule naudib Handler luksust kirjutada ja selle eest palka saada – seda, millest ta alati unistanud oli. Kui ta Westley ülikoolis kirjanduse eriala lõpetas, oli kõige tähtsam leida kirjutamiseks aega. Nii valis ta oma esimeseks tööks sekretärikoha vanainimese juures, kes ise oli haiglas suremas.

Elab kirjutamisest

«Päevad läbi istusin ta kabinetis ja kirjutasin. Keegi ei helistanud, mees oli ju haiglas. Hiljem töötasin ühes villas, kus inimesed pidusid pidasid. See oli hea suur, palju tube, kuhu ennast peita ja kirjutada.» Nüüd teeb ta kirjatööd varahommikuti kodus ja pealelõunal kohvikus. «Millises, seda ma ei saa öelda,» salatseb ta.

«Ma kirjutan selliseid raamatuid, mida ma ise oleksin tahtnud lugeda, kui ma kümnene olin.» Handler usub, et lastele ei peaks kirjutama teisiti kui täiskasvanuile. «See on sama nagu lastega või täiskasvanutega rääkimine. Mõned inimesed räägivad lastega hoopis teise tooniga. See on kohutav. Ja mõned kirjanikud kirjutavad lastele teisiti kui täiskasvanutele ja nende raamatud on kohutavad.»

Handler arvab, et olles kirjanik, on tähtis palju lugeda, ja seda ta ka teeb, eelkõige tõsisemat kirjandust – romaane ja luulet. «Ma olen jube kiire lugeja. Selles suhtes on mul vedanud.» Lapsena meeldis talle selline sünge autor nagu Edward Gorey; praegusteks lemmikuteks on jaapanlane Haruki Murakami ning luuletajad Charles Simic ja Elisabeth Bishop. Kuigi Baudelaire’ide lood on täis salapära ja seiklusi, ei loe Handler ise ei kriminulle ega seiklusjutte. «Ma saan seda niigi paraja annuse iga päev,» naerab ta.

Inspiratsioonist kirjanikul puudu ei tule: «Maailmas on ju lõputu arv õnnetuid lugusid!» Võib-olla on selles oma osa ka juudi päritolu esivanemate süngetel elulugudel, kes Teise maailmasõja eel Saksamaalt Ameerikasse põgenesid. Ja nüüd on Handleril endal kodus pea aastavanune Otto, kes meelde tuletab, kui ohtlik on maailm ühe väikese lapse jaoks – kõik need teravad lauanurgad, kui roomama õpid.

Lähiajal on Handlerilt ilmumas uus täiskasvanuile mõeldud romaan ja septembris jõudis USAs kinodesse tema stsenaariumi järgi valminud film «Rick». «Stsenaariumid on huvitavad, aga kui oled harjunud kirjutama ilukirjandust, üksi, siis on seda raske teha koostöös filmiinimestega, kes ütlevad, mida pead muutma ja mida mitte.»

Sellepärast loobus autor ka «Sari õnnetuid lugusid» filmi stsenaariumist. Kuigi Handler pole ise filmi veel näinud, arvab ta, et film pole kuigi tõetruu. «Kui lähed kinno mõttega, et film on midagi muud kui raamatud, siis on kõik korras.»

Filmi lavastab Brad Siberling («Casper») ja osatäitjad on Jim Carrey, Meryl Streep jt. «Mu naisele muidugi meeldib, et Snicketi osa mängib Jude Law,» muigab Handler.

Film «Sari õnnetuid lugusid» jõuab Eestis kinodesse aprillis, just siis, kui ilmub sarja neljas eestikeelne raamat «Vilets veski».

Artikkel põhineb autori telefoniintervjuul Daniel Handleriga

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0