Samal teemal: Lapsi aitaks toetuste sidumine rasedusest teatamisega (2)

Löögi-, kriipimis- ja hammustusjäljed ning verevalumid kolmekuise imiku kehal - kirjeldasid Lõuna osakonna noorsoopolitseinikud vaatepilti, mis avanes neile möödunud reede õhtul ühes tavalises kahekorruselises Nõmme majas.

Tavaliselt vaiksesse Kalevala tänavasse kutsutud korravalvurid pidasid tüdrukukese peksmises kahtlustatavana kinni tema ema Kristeli (32).

Naine tunnistas ebainimlikku tegu juba sündmuskohal - kui politseinikud psüühiliselt rahutu naise kööki istuma viisid ja temaga seal rääkisid. Ekspertiis tuvastas naisel kerge joobe - 0,92 promilli - ja ta võeti uurimise ajaks vahi alla.

Verise näo ja murtud õlavarreluuga lapse viis kiirabi Mustamäele Tallinna Lastehaiglasse kus ta arstide sõnul praegu jõudsalt paraneb.

Väikese ohvri avastasid koju tulnud sugulased, kes hoolitsevad ühes majas elades ka Kristeli vanema lapse eest, kuna kohus jättis Kristeli juba kuus aastat tagasi vanemlikest õigustest ilma.

Rongaemasid ei valvata

Postimehele eile kommentaare andnud sotsiaalametnikud nentisid, et kuigi seadus nõuab lapse suhtes tekkinud ohtudest kohest teatamist nii eraisikutelt kui ametnikelt, tulevad sellised juhtumid neile ikkagi üllatusena.

Seadus kaitseb last oma vanema eest siis, kui viimaselt on vanemlikud õigused juba võetud, kuid perre juurde sündinud teiste laste kohta see kaitse ei kehti.

Vanemlike õigusteta jäänud ema edasise käekäigu üle aga ametnikel järelevalvekohustust pole ning seetõttu ei teagi sotsiaaltöötajad, et perre on uusi lapsi sündinud. Ka Kristeli puhul polnud Nõmme linnaosavalitsuse lastekaitsetöötajale teada, et ta taas emaks on saanud.

Peksis korra nädalas

Kuus aastat tagasi andis seesama Kristel, tookord küll teise perekonnanimega, kohtule vastuseid oma esimese lapse sandistamise eest. Praegu seitsmeaastane ema peksmise tagajärjel puuetega laps Jaan (nimi muudetud - toim.) oli siis peategelaseks kohtuprotsessis, mis vältas umbes pool aastat.

Kristel tunnistas 1997. aastal Tallinna linnakohtu istungil, et «päris sageli ta ei kasutanud» oma nelja-viiekuise poja kallal vägivalda, kuid nädalas korra või kaks tuli seda ette.

Esimest korda vigastas ema last 1996. aasta detsembris, kui hammustas poega paremast säärest - tagajärjeks luumurd, mille arstid last uurides alles hiljem avastasid. Kohtu küsimusele, miks ta seda tegi, vastas noorik: «Mul oli lapse isa vastu viha - ta jättis meid maha. Hammustasin, sest laps oli isa nägu.»

Veel samal kuul väänas Kristel pisipoisi vasaku käe selja taha, murdes lapse roided, ja peksis puruks lapse küünarluu, järgmise aasta alguses murdis ema lapsel kodarluu ning veebruaris lõppes sandistamine peadpidi vastu tolmuimejat peksmisega - diagnoosiks roiete- ja koljuluumurrud ning ajuverevalumid.

Pooleteise aasta pikkuse vangistusega poolkinnises vanglas kohtust pääsenud lapsevigastajat kaitses istungil lõvina tema praeguseks manalateele läinud ema.

Vanemlike õigusteta jäetud Kristeli ema sai tütrepoja Jaani hooldajaks. Pärast ema surma määrati Jaani hooldajaks Kristeli vend.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.62