Rein Veidemann: mälestused mälestustest 12.10.2007 00:01 Rein Veidemann, Postimees
Rein Veidemann
Jah, ma mäletan esimest Lessingi-elamust. Enne Doris Lessingi (sakslasest abikaasalt saadud nimi) ilmumist minu lugemisväljale olin mõjutatud ühest teisest Lessingist, saksa valgustaja Gotthold Lessingi publitsistikast, mida 1960ndate teisel poolel oli eesti keelde tõlgitud. Aga siis, 1983. aastal lugesin Loomingu Raamatukogus ilmunud, Krista Kaera tõlkijatee algust tähistanud Lessingi «Ellujäänu mälestusi».
See lugemiskogemus oli müstiline. Kõigepealt lummas jutustaja ise – lugejat usaldav, lausa pihtimuslik, et mitte öelda psühhoanalüütiline jutustamisviis. Teine moment: vaba ajaplaanide ja kohtade vahetus, reaalse ja irreaalse põimumine. Ja siis see salapärane Emily – jutustaja kõrval teose peategelane –, kes väga vabalt võib olla kirjaniku enesepeegeldus, tema soovide, ihade, unistuste ja luhtumiste projektsioon.
Toonane lugemise taust oli ajastu mõttes rusuv – 1980ndate esimene pool. Nõnda – otsustades allajoonitud kohtade järgi – otsisin allegooriaid oma ajakogemusele. Neid oli lihtne leida, sest Doris Lessing on ühtlasi väga ühiskonnakeskne kirjanik. Sõnumikirjanik. «Me oleme ühiskonnas nii vabad, kui vaba suudab igaüks selles olla,» on ta äsja tunnistanud.
