Teade uuest kirjandusnobelistist tähendas meile tõsiasja, et taas ei tulnud õnn Eesti õuele. Nobeli rong ei peatunud ei Krossi ega Kaplinski juures. Mis ei tähenda, et me ei peaks rõõmustama Doris Lessingi üle, keda eesti kirjandusruumis võib pidada omainimeseks.
Üksjagu tõlgitud ja kõrge lugejamenuga kirjanik on ka Eestis kanda kinnitanud feminismi üks kirjanduslikke ikoone. Pole imestada, sest Postimehes ilmunud intervjuus mainis Lessing hüpoteesi, et inimkond oli alguses naissoost ja et mehed olid hilisem areng –mis Lessingi arvates on täiesti loogiline. Kuid Lessingi näol pole tegemist üksnes suurepärase jutustaja ja psühholoogiga, vaid ka erksa sotsiaalse närviga ja kõrgvaimse loojaga. «Mulle meeldib mängida ideedega. Inimesed ootavad kirjanikelt kindlaid vastuseid, aga see ei ole meie ülesanne,» tunnistas Lessing suvel Guardianile antud intervjuus.
Lessing on Jaan Krossiga üheealine, suurim briti elavatest kirjanikest. Nagu Kross Eestis. Seega, Krossi põlvkonda pole unustatud. See annab lootust meilegi. Võib-olla juba järgmisel aastal…
