Nüüd, mil ameeriklanna Marion Jones on pärast keelatud ainete kasutamise ülestunnistamist Sydney olümpial võidetud kolm kuld- ja kaks pronksmedalit tagasi andnud, ei muutu pilt dopingust sugugi puhtamaks.

Jätkuvalt on püsti küsimus, kas Jonesi kaaslased kahes medalivõiduga lõppenud teatejooksus peavad samuti autasu loovutama, kusjuures kaks neist, Torri Edwards ja Chryste Gaines, teenisid hiljem dopingu pruukimise tõttu kaheaastase võistluskeelu.

Niisiis, kuhu pilku ka ei keera, iga nurga tagant ähvardab vastu vaadata dopingupatune sportlane. Sedasi ei tundugi enam imelik, kui Rootsi ajakirjanik viskas pärast Andrus Veerpalu võimsat kullavõitu Salt Lake City olümpial õhku kahtluse, et ju on temagi valskust teinud.

Vahelejääjate tõttu on kellegi aususse enam raske uskuda. Patustamine on tõesti massiline. Meenutage suvist Tour de France’i, kus algul juhtinud taanlane Michael Rasmussen kõrvaldati võistluselt dopinguproovist kõrvale hiilimise tõttu. Seejärel kukkus veredopinguga vahele üks favoriite Aleksander Vinokurov Kasahstanist.

Kevadel tunnistasid dopingu pruukimist eelmiste tuuride kangelased sakslane Erik Zabel ja taanlane Bjarne Riis. Tuuri mullune võitja ameeriklane Floyd Landis osutus lõpuks samuti valemänguriks.

Kas doping hukutab tippspordi? Jah, kui lugeda Ameerika meedia reaktsioone Jonesi pettustele. Sealt leiab hulganisti väiteid, et Jones on andnud valusa löögi USA sportlastele, kogu kergejõustikule ja olümpialiikumisele.

Need on siiski ülevõimendatud reaktsioonid. Ärge paanitsege! Hoolimata arvukatest skandaalidest olid tänavuse Touri vaatajanumbrid suuremad kui mullu. Ameerika pesapall, kus testosterooni tarvitajaid on isegi kohtupinkigi veetud, ei põe samuti publikupuudust.

Vaatamata dopingujuhtumitele sprindis – patustajaiks Kelli White, Tim Montgomery, Justin Gatlin – püsib 100 meetri jooks jätkuvalt kergejõustiku suurima publikumagnetina. Ja ärgem unustagem, et enamik eesti rahvast hingas kergendatult, kui Kristina Šmiguni positiivne dopinguproov enne Salt Lake City olümpiat lõpuks siiski negatiivseks osutus.

Seega ei maksa dopingu pruukimist üledramatiseerida, sest rahva silmis on sport pelgalt meelelahutus. Ehk tsirkus, kus tramburai keelatud ainete ümber lisab vaid pinget, nii et isegi siis, kui etenduse eesriie on langenud, ei või olla kindel, kes ikkagi väljus võitjana ja kes peab lõpuks kaotusepisaraid valama. Šõud jätkub pikalt-pikalt...