Morgan Spurlock näitab dokfilmis «Ülisuur mina» äärmuslikul viisil, kuidas mõjub McDonald’si toit tervisele. Foto: Kaader filmist

Priit Pullerits (Postimehe ajakirjanik, 68 kg): Olen juba tükk aega mõelnud helistada Valgesse Majja onu George’ile ja öelda, et suurim oht ta riigile pole terroristid, vaid rahva ülekaalulisus. Ent see ei tohiks talle uudis olla – sel teemal on meedias juba aastaid pikki lugusid avaldatud, kuid midagi ei ole muutunud. Mida «Ülisuur mina» võiks rasvumise vastu korda saata?

Andres Maimik (filmirežissöör, 84 kg): Minu arust on see päris tõhus film. Kas see paneb inimesi just massiliselt toitumissedelit ümber hindama, aga kui see hirmutas oma sõnumiga ära kas või sadakond inimest, on juba üksjagu korda saadetud.

Inimene, kes pole Ameerikas käinud, võib arvata, et film liialdab. Olen ise ka kõhukas, aga kui sõitsin kord läbi Mississippi osariigi, kus on ülipaksud, olin nende keskel nagu tangokuningas. Iga kord, kui süüa tellisin, pidin pool järele jätma – kogused olid nii suured.

Marek Strandberg (Eestimaa Looduse Fondi nõukogu esimees, 95–97 kg): Sedalaadi ülekaalulisust nagu USAs kohtab Euroopas ja Eestis harva. Lihtsalt Ameerika ettevõtlikule osale meeldib rahas mõelda ja arvutada. Kasum on sealmail absoluutse tõe tunnuseks. Liigselt ostetud kasutu riidehilp või kodumasin rändab prügikasti, aga reklaami survel ostetud toit utiliseeritakse sageli vaid seedeorganite kaudu.

Filmist on õppida mitte paksuse, vaid eelkõige rahanumbrites mõtlemise kohta: seda ei saa absolutiseerida.

Pullerits: Ma ei saa aru, kuidas Ameerika, mis on nii kehakultuslik – mõelgem Hollywoodile, modellindusele, terviseklubide buumile –, on esirinnas selle poolest, et seal on kõige rohkem ülirubenslikke inimesi. Millest sellised käärid?

Maimik: Millegipärast Ameerikas usutakse suurusesse, nagu näitab ka filmi algus: seal on suurimad autod, suurimad majad, suurimad kompaniid. Ju on see seotud külluseihalusega. Võib-olla mõeldakse, et mida rohkem asju ja mida rohkem endale sisse vohmid, seda parem.

Aga võib-olla on põhjus selles, et rämpstoit on disainitud inimeste meeltele ootuspäraseks, nagu see on kõigi äriarendustega. Miks näiteks inimesed vaatavad «Baywatchi», samas kui nutikamad filmid võivad läbi kukkuda?

Paksus paneb äri käima

Strandberg: Liigsöömine annab aluse ju tervele parvele uutele äridele, nagu näiteks mittesöömise eri vormid ning kaalujälgimine. Siis saab veel telepoodides rahvale kaela määrida lihaseid väristavaid elektrividinaid ja imepulbreid – kõik puha kasutu kraam seegi. Aga kindlasti kasumlik ja seda vaid seetõttu, et keegi piiramatut õgimisvõimalust müüb.

Pullerits: Mulle meeldis filmis enim see koht, kus ajakirjatoimetaja avaldas imestust, et me noomime suitsetajaid, kes rikuvad õhku ja on oma haigustega koormaks tervishoiusüsteemile, aga ei mõista hukka ülekaalulisi. Minu arvates võiks sellele «ole selline, nagu oled» tolerantsuse diktatuurile lõpu teha.

Maimik: Ma ei usu sellesse. See oleks nõme. Paksus ei pruugi ju olla ainult ülesöömisest, see võib tekkida ka näiteks kilpnäärme talitluse häiretest.

Pealegi, kui ümberringi valitseb kehakultus ja modellitüübid on au sees, siis see lõhub paksude enesehinnangut. Nad ei ole rahul oma kehakujuga. Sageli ei ole neil lootust [kaalu kaotada] ja nad löövadki käega. Liigsele paksusele on võimalik ka diskreetsemalt viidata kui hakata mõnitama. Paksud on nagunii enamasti õnnetud.

Strandberg: Suitsetaja ja liigsööja võrdlus pole päris õnnestunud, kuna suitsetaja sunnib enda sõltuvust rahvarohkes kohas harrastades sama tegema ka kaaskondlasi. Liigõgija tegevus ei ohusta aga temaga sama laua taga viibijaid ju samavõrd kui ahelsuitsetaja harrastus.

Pullerits: Aga kui muul viisil paksuse võidukäigust jagu ei saa, siis võiks kehtestada rasvasele ja muule väheväärtuslikule toidule rasvamaksu, ja kui see ei aita, siis maksustada kehamassiindeksi alusel ülekaalulised – mida paksem, seda suurem maks.

Rasv maksu alla?

Strandberg: Rasvamaks oleks mõistagi andekas, aga siis peaksid lisanduma ka kõikvõimalike täissünteetiliste lisandite maksud jne. Maksusüsteem pole just parim vahend, mille abil tarkust pähe tampida.

On oluline, et nii kodus kui koolis suudetaks toetada tervisliku ja loomupärase toitumisharjumuse kujunemist. Ehk aitaks ka nõue, et toitlustusasutused ja poed peavad andma kaubast nii kalorsuse, valkude, rasvade ja süsivesikute kui keemiliste lisaainete asjus sama täpse ülevaate, nagu nõutakse toidu kilohinna või autode saastemäära avaldamist.

Maimik: Rasvase toidu maksustamine on päris okei. Kui maksud tulevad peale, ei ole enam mõtet müüa rämpstoitu, sest see poleks enam odavam kui normaalne toit. Kui kiirtoidukohti kiusata, neil ora tagumikus hoida, siis võib-olla hakkavad nad oma menüüd kiiremini muutma. Filmi lõpus on ka märge, et ülisuured portsjonid kaotati McDonald’sis lõpuks müügilt.

Paksude inimeste maksustamine oleks küll diskrimineeriv. Kes teeb kindlaks, mispärast inimene on paks?

Pullerits: Üks kurbnaljakamaid kohti filmis on, kui ükski lastest ei tunne pildil ära Jeesus Kristust, aga kõik tunnevad ära McDonald’si klouni. Võib-olla aitaks, kui keelata rämpstoidu reklaam.

Kuna sõnavabaduse tõttu pole see ilmselt võimalik, siis võiks vastukaaluks McDonald’si «I’m lovin’ it» («Ma armastan seda») reklaamile teha sotsiaalministeeriumi eestvedamisel näiteks «We hate it» («Me vihkame seda») kampaania. Nagu praegu on üleval valima kutsuvad reklaamid.

Maimik: Rämpstoidureklaami saaks ka keelata, kui tõestada, et terviseriketes on süüdi kiirtoiduketid, mis ei käi välja infot, millised kaasnähud ja tüsistused kaasnevad kiirtoidu söömisega. Samamoodi on ju piiratud alkoholi ja sigarettide reklaami, sest need on tervisele kahjulikud.

Strandberg: Süvatarbimist õhutavaid reklaamtekste saab kompenseerida arukale toimimisele õhutavate sotsiaalreklaamidega. Jututeemaks oleva rämps-söökla lemblaulule ei peaks vastanduma mitte seda sööklat vihkama kutsuv kuulutus, vaid mõtlema kutsuv ja analüüsile kaasa aitavate kuulutuste, lehelugude, teleklippide ja raadiojuttude ahel.

Ärme unustame, et me liiginimi on ikka Homo sapiens – see tähendab mõtlevat, mitte õgivat ja tarbivat olendit.

Eelista eestimaist

Pullerits: Olen märganud – ja seda kinnitab statistika –, et Euroopaski lähevad lapsed üha jämedamaks. Küllap ka Eestis muutub pilt varsti paksemaks, kui jätkub Lääne tsivilisatsiooni võidukäik, alates halbadest toitumisharjumustest ja lõpetades äärelinnastumisega, mis paneb jalgade asemel üha rohkem autoratastel liikuma.

Kas peame sellega harjuma, et saledad jäävad varsti vähemusse, või annab midagi siiski paksuse pealetungi vastu ette võtta?

Maimik: Mul on tunne, et Nõukogude ajal, kui sai osta vaid seapekki, sõid inimesed palju jubedamaid asju.

Ja tõepoolest, ei olnud nii palju tüsedust. Ju siis kehtisid veel vanad väärtused, et toitu ei narrita – et kui leib kukkus maha, siis anti sellele suud. Aga nüüd, kui toitu on lademetes, on selle väärtus vist devalveerunud.

Aga asi on ka mugavuses – tervislik elulaad nõuab pingutust. Kui inimene on terve päeva tööd rabanud, on tal lihtsam vaadata õhtul «Lihtsat elu» ja vohmida sisse jäätist, selle asemel et basseini hüpata.

Strandberg: Eesti võimalus oleks end oluliselt enam lahti lõigata toidumüügi üleilmsetest turgudest ja asuda toetama väike- ja mahetootmist, et märkimisväärne osa meie toidulauast kattuks rohkem kohaliku ja sünteetilistest lisanditest vaba mitmekülgse toiduga. Praegu oleme seda unikaalset olukorda minetamas.

Valimislubadustes kirjeldatud miljardid kroonid tee-ehitusse ja jätkuv linnade nõmeplaneerimine kasvatavad aga tuharaid veelgi rohkem autoistmete külge.

Isegi kui kütusehinnad sunniksid autodest rohkem loobuma, pole rattateid, nende parkimiskohti ega arukalt kavandatud ühistransporti, mida autosõidu asemel valida.

Kuu aega järjest hamburgeridieedil

33-aastane ameeriklane Morgan Spurlock toitus 30 päeva järjest üksnes McDonald’sis pakutavast toidust, et selgitada, kuidas mõjub kiirtoit tema tervisele, ja väntas sellest filmi.

Tulemus: Spurlock võttis juurde 11 kg, keha rasvaprotsent tõusis

11-lt 18-le, vererõhu ja kolesterooli näitajad muutusid kohutavaks, südamehaiguste oht kahekordistus ning seksuaalelu lakkas. Juba kolme nädala hamburgeridieedi järel soovitas üks arst tal eksperimendi lõpetada, hoiatades, et muidu võib ta surra.

Lisakilode kaotamiseks kulus Spurlockil pärast eksperimenti aasta ja kaks kuud.

Uus dokfilm

«Ülisuur mina»

Režissöör Morgan Spurlock

7. oktoobrist Tallinna

Sõpruse kinos

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5