Ärge seda asja proovige, võib meeldima hakata... Nii räägivad purjelaudurid uuest spordialast lohesurfist ehk kitesurfing’ust. Muretsemiseks annab põhjust asjaolu, et veendunud purjelaudurid, kes korra lohesurfi proovinud, kipuvad kärmelt loobuma purjelauast, purjedest ja muust mitukümmend tuhat krooni maksvast varustusest.

Põhjus on lihtne: lohesurf sisaldab nii klassikalist lainetel surfi, purjelauasurfi, wakeboardingu’t (veesuusatamist), kõrgeid akrobaatilisi hüppeid kui ka lapsepõlvest tuntud lohe lennutamise mõnu. Pealegi saab lohega vee peal lennelda ka siis, kui purjelaudurid maa peal kõvema tuule ootuses varustust sätivad.

Mõne päevaga selgeks. Füüsikareeglite ja ohutusnõuete järgimisel sobib lohesurf sama hästi kui kõigile: nii profile kui algajale, nii isale kui pojale, nii emale kui tütrele, nii paksule kui peenikesele. Lohe juhtimise ja sõiduoskused tekivad hea varustuse, kogenud juhendaja ja sobivate ilmastikutingimuste korral juba mõne päevaga.
Kõik lohejuhtimise tehnikad saab selgeks õppida maa peal ilma sõiduvahenditeta, kusjuures seda peetakse õppimise kõige ohtlikumaks faasiks. Lohesurfamine peaks olema huvitav kõigile neile, kes vähemalt korra on proovinud vabalangemise ja lendamise tunnet või sellest unistavad.

Eestis, Lätis ja Soomes asuti lohesurfiga ulatuslikumalt tegelema kolm-neli aastat tagasi. Kokku on neis riikides hinnanguliselt poolsada lohesurfarit, kelle hinnangul asuvad parimad lohesurfikohad Saaremaal. Saarlaste endi sõnul jagub neil küllaga kaht  lohesurfamiseks vajalikku liikumapanevat jõudu – tuult ja tahtmist.

Saaremaa surfiklubi esimees Ergo Oolup ütleb, et kui mandri peal võib ju tuul vahel ka kuskil puhuda, siis neil puhub see alati. Oma sõnade kinnituseks korraldab ta Saaremaal koos teiste kohaliku surfiklubi liikmetega teist aastat vee peal surfamise hooaja lõpupidu, mille tähtsaimaks osaks on Eesti seni ainus rahvusvaheline lohesurfi võistlus Saaremaa Kite Kapp.

30 lohet mere kohal. Sel aastal oli kohal 23 võistlejat Eestist, Soomest ja Lätist. «Tipptunnil» võis merel kokku lugeda üle 30 lohe ja mõned olid veel ka kaldale «pargitud». Tuule jõul üritati ületada Maa gravitatsioonijõudu ning võisteldi pikima hangimise ehk surfari õhus rippumise aja peale. Parimaks tunnistati tallinlane Aivar Kamm, kel õnnestus 5–8 m/s puhunud tuulega n-ö õhus rippuda 3,91 sekundit. Maailma parim tulemus pidavat olema 13 sekundit ja hüppe (lennu) kõrguseks 30 meetrit.

Kellele need arvud midagi ei ütle, võib proovida telerist mõõta mõne inimese sooritatud hüppe aega (näiteks kaugushüppe). Kolm sekundit kaaluta olekut tundub tegijale igavikuna ja on emotsionaalse naudingu saavutamist väärt.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.82