Kirjanik Enn Nõu oma suurteosega kodumaja ees Tallinnas Raua tänaval. Foto: Toomas Huik

Teisipäeval Tartus Oskar Lutsu nimelises Tartu linna keskraamatukogus oma uut romaani esitlenud Välis-Eesti Kirjanike Liidu viimane esimees, nüüd aga juba aastaid eesti (kirjandus)elus kohanenud Enn Nõu tunnistab Postimehele antud intervjuus, et oma viimase romaaniga «Mõtusekuke viimne kogupauk» on ta leidnud alles tõeliselt oma aine ja uue kirjutamismotivatsiooni.

Teie uue romaani kirjutamise aeg on dateeritud 1996–2004, niisiis kaheksa aastat. Esitlusel selgus, et ettevalmistus ulatub veelgi kaugemale. Milline on romaani kirjutamise eellugu?

Samal teemal: Väljaränd kui eneseleidmine

Romaani allikaid uurides ja nendega töötades polnud mul vähimatki aimu, milline see raamat lõpuks välja kujuneb. Kui me 1991 käisime isa, ema ja vennaga sugulaste jälgi taga ajamas Muhus ja Saaremaal, siis sain seal ühe sugulase käest ühe päeviku. See päevik oli kellelgi kaasas teel Vladivostokki 1907. Kirjutatud pliiatsiga, väikeses kirjas. Ma kirjutasingi seda ümber üheksa aastat. Mul polnud muud plaani kui see ümber kirjutada. Seda polnud kerge dešifreerida, sest esiteks on see Muhu murrakus, punktide ja komadeta ja suurte tähtedeta, mida tol ajal ei raisatud.

Ka tolleaegne vene keel pole see, mis tänapäeval, ja selle «muhu variant» on hoopis teine asi.

See oli põnev töö. Samaaegselt üritasin ka midagi kirjutama hakata, olin natuke ummikus, mida reedab ka romaani esimene peatükk.

Teine selle raamatu eeldus on, kuidas see isik käis Esimeses maailmasõjas (Poolas, Lätis, Rumeenias jne). Kõik on siingi täpselt üles märgitud, kuni raha laenamisteni välja.

Seejärel hakkasin jälgi ajama ja mul avanes tohutu põnev maa. See on, nagu läheksin ühest uksest sisse ja siis avanevad selle kõrval kohe teised.

Siis hakkasin otsima asju. Ajasin taga midagi Rahvamuuseumis. Edgar Saar otsis välja suure hulga käsikirjalisi materjale.

Sealt sattusin ühe ümberjutustatud päevikulise materjali peale. Loen seda hoolega – ma loen alati hoolega – ja korraga avastan, et see isik sõitis sama rongiga samas seltskonnas 1907 märtsikuus Pärnust Vladivostokki. No see on juba õnn ja ime, et leida midagi niisugust.

Need tekstid ristusid. Siis hakkasin uurima tagapõhja. Pikapeale sain jälile ka kirjutajate isikutele. Ja siis avanes üks uus maailm ja samas nende muhulaste traagiline saatus, sest Stalin hävitas praktiliselt selle küla 1930ndate alguses, kui esimene suur küüditamine aset leidis.

Teie otsingute kirg kajastub ka teoses endas, mille tulemuseks on ajastu ja ruumi tõelähedane rekonstruktsioon. Kuidas see teil õnnestus?

Minus tekkis äkki tahtmine elada ise selles ajas. Nii hakkasingi uurima seda suurt Siberi raudteed küll fotode kaudu, küll Siberi raudtee koduleheküljel. Tõesti, nüüd ma tahaksin ka sõita sinna, aga see ei käi enam niimoodi, nagu käis eelmise sajandi algul.

Rong ei lähe enam Irkutskist alla ja sealt ümber Baikali, vaid läheb otse, kuhu Stalin 1949 joone tõmbas. See osa, mis kulges mööda Angara jõge, on nüüd vee all. Seal, kus need 39 tunnelit olid, on minu jaoks väga fantastiline maa. See on samas tee, millest Bernhard Linde on kirjutanud kui ääretult igavast. See on sama tee, kust taganes Tšehhi leegion Vene kodusõjas.

Nii kogunes mul kümme kausta materjali. Siis tahtsin kaarte saada. Need kaardid, mis praegu on, aga ei kõlba. Siis sain ühelt Uppsala kaardimüüjalt Saksa kaardid enne 1914.

Sakslased on nii täpsed kaardid teinud, et kui neid skaneerides nelisada protsenti, siis näed suurendada, mis kaardil on. Iga kriips on hoolega tehtud.

Võib arvata, et kogu ettevalmistus oleks käinud ühele mehele üle jõu?

Muidugi palusin igalt poolt abi. Neid inimesi on viis-kuuskümmend, kellele ma olen selle romaani sündimise eest väga tänulik.

Kui otsisin dokumente, siis Hilda Sabbo andis mulle Jagoda käskkirja, mille too oli välja andnud 1931 ja mis on esimene küüditamise käskkiri, millega pandi kogu asi käima. See dokument on juba ise ülimalt kõnekas.

Mida veel ühe ajaloolise romaani kirjutamine nõudis?

Olustiku usutavaks kirjeldamiseks tuli mul uurida näiteks sedagi, kuidas selle aja naiste aluspüksid välja nägid. Noh, 1907. aastal neid veel üldse suuremal määral ei kantud, aga sel ajal hakkasid nad alles moodi tulema. Need püksid olid niisugused konstruktsioonid, et läheks vaja inseneri nende väljamõtlemiseks. Ja siis huvitusin ka Esimese maailmasõja aegsetest lõbumajadest. Nii sakslastel kui venelastel olid sel ajal ametlikud lõbumajad ja kõik, mis sinna juurde kuulus. Nende majade paljud «asjaajajad» nii omanike kui teenindajatena olid juudid.

Aga siis pidin ka uurima sõjalaevu, sest minu sugulane ehitas neid seal Vladivostokis. Miinilaevad olid hävitajad tänapäeva mõttes. Ja kuna venelased said Tšusima all väga kõvasti peksa, siis nad pidi uued laevad ehitama.

Laevad ise tehti valmis Peterburis, pandi tükkidena rongile ja toodi Vladivostokki. Seal minu peategelane siis neid keevitas ja kokku monteeriski. Kogu selle ruumi ja aja taastamine oli nagu arheoloogiline väljakaevamine, kus üks asi juhtis teiseni.

Romaan lõpeb Vene ristleja Slava põhjalaskmisega Muhu väinas. Kuidas selle peale tulite?

Minu tegelane tuleb tagasi Orissaarde ja ma mõtlesin, kuidas nüüd see kokku võtta. Sakslased sõdisid ka seal, aga peale selle toimus Muhu väinas Esimese maailmasõja kõige suurem merelahing.

Küsid seda eestlaste käest, nad ei tea. Küsid, kas nad teavad midagi Slavast – ei tea. Aga seal lasti Slava põhja. See oli toona kõige vägevam Vene sõjalaev, mis valvas Soome lahte ja Irbeni väina, et keegi merd mööda sisse ei saaks. Selle laeva kahurid lasksid 24 kaabeltau kaugusele.

Kujutage ette, Muhu väinas 15–20 sellist hiiglast, nagu praegused parvlaevad, mis kurseerivad Rootsi ja Eesti vahel, ja üksteise peale tulistamas. Tsepeliinid ja lennukid õhus lendamas. Inglise allveelaevad, millest küll mõned põhja

kinni jäid, sest kohati on väina sügavus vaid seitse meetrit... Selline möll, sest sakslased tahtsid saavutada sõjas läbimurret!

Ja siis meenuski mulle korraga Slava, millest olin kuulnud oma isalt, kes oli pärit Virtsu ja Matsalu lahe vahelisest külast. Ja selle kohal Slava põhja läkski. Muhu saar on täis Slava metalli.

Nõnda siis saigi, et see seob üheks tervikuks kõik need teemad, mis mind viimastel aastatel on köitnud.

Kas kokkukirjutamisel võtsite ka mõnelt eelkäijalt mõõtu?

Mõnes mõttes olen tahtnud kirjutada ühe väljarändajate romaani. Mulle on eeskujuks olnud Vilhelm Mobergi eepos «Väljarändajad». Ma küll oma raamatu kohta pole tahtnud nii kõrgelennulist nime kasutada, aga sinnapoole olen pürginud küll.

Igatahes on see raamat nendest muhulastest, kes otsisid õnne, sest Muhus oli elu tõesti raske. Siin on palju ajaloolist tegelikkust, aga samas on see ikkagi romaan.

Sissejuhatavas peatükis, kus küsite endalt, milleks üldse kirjutamine, kui eesti keeles lugejaid jääb üha vähemaks ja lugemistahegi on hääbumas, paistate üsna skeptilisena eesti keele ja kirjanduse tuleviku suhtes. Ons see tõesti nii?

Ma olen siiski optimist ja usun, et eestlastel on mingi sügavam suhe raamatuga. Eriti pärast seda, kui olen läbi käinud siin viis-kuuskümmend raamatukogu ning kooli ja kohtunud lugejatega. Aga need on teised inimesed kui raamatukauplustes. Need on rohkem maainimesed, peamiselt naised ja koolilapsed.

Aga arvan, et siin on üks generatsioon, kelle kaudu see suhe edasi kandub, nii nagu omal ajal olid just naised rahvaluuletraditsiooni jätkajad.

Võib-olla tõesti, kui esimest peatükki kirjutasin, olin kõhkleval positsioonil. Aga nüüd, kui olin kirjutanud selle muhulaste loo, tõi see mind tagasi optimismi juurde.

Ilmselt huvitab lugejat – kuna tegemist on kirjanikest abikaasadega, Enn ja Helga Nõuga –, kuidas üks kirjanik peres teist inspireerib, kas vaidlete isekeskis või innustate teineteist või on teil kummalgi oma loominguline köök?

Meil on kindlasti mõlemal oma loominguline köök, aga me arutame teineteise tegemisi. Helga on aeg-ajalt väga kriitiline minu naistegelaste kujutamise suhtes. Mina omakorda olen aidanud ka Helgat tema raamatute kokkuvõtmisel ja lõpetamisel. Ta laseb mul ka oma raamatuid läbi lugeda. Rootsis me käisime läbi paljude sealsete kirjanikega, aga me ei rääkinud õieti kunagi kirjandusest. Aga Helgaga me räägime kirjandusest väga palju. Me küll kirjutame eri moodi, aga mõnes asjas tundub, et oleksime nagu koos kirjutanud ühte ja sama asja.

Missugune kirjanduskultuur on teid enim mõjutanud. Kes on need autorid, keda olete noorpõlves lugenud ja imetlenud ja keda praegugi võiksite nimetada oma õpetajateks?

Eesti kirjandusest on selleks Albert Kivikas. Tema oli minu kirjanduslik kevad. Kivikas ongi mulle selleks eeskujuks jäänud, aga mitte niivõrd «Nimed marmortahvlil», vaid tema novellid, ta enda elugi, mis on läbi põimitud traagikast.

Maailmakirjandusest ei oska otse nimetada. Ma ei ole ka selle teadmisega neid lugenud. Pärast on küll mulle külge poogitud, et seda või teist teost on mõjutanud see või teine autor.

Teie olite Välis-Eesti Kirjanike Liidu viimane esimees ja tõite nii vormiliselt kui ka sümboolselt väliseesti kirjanduse tagasi koju. Kuidas üldse hindate väliseesti kirjanduse kogemust kodueesti kirjanduse sees?

Kui ma esimehena mõistsin, et aeg on tagasi tulla, siis kõik minu seisukohta ei jaganud. Ometi on aeg näidanud, et väliseesti kirjandus niisugusena on hääbuv nähtus. Neid oli 78 ja praegu on alles ainult 26. Neist paljud ei kirjutagi enam, Eestis ilmumisest rääkimata. Ilmar Jaks vahetevahel ilmub.

Ja ainult kaks, kes on tegevas eas, Tiina Kirss ja Elmar Maripuu. Teised kõik on pensionärid. Einar Sanden kirjutab küll memuaarromaane. Ja Ilmar Talve võimekus on lausa legendaarne kõrgest east sõltumata.

Mina ja Helga oleme aga teadlikult assimileerunud eesti kirjandusse. Kõigepealt me elame siin kolmandiku aastast ja ka kirjanduslikult oleme jõudnud siia, koju tagasi.

Raamatu esitlusel ütlesite, et olete nagu uue maitse suhu saanud. Et oleks nagu uus lehekülg ette pööranud teie loomingulises biograafias. Millest see äratundmine?

Minu isa ja lähisugulaste saatus on teemade poolest nii kirev ja kuna mind ajalugu huvitab, siis jätkub mul kirjutamist just selles žanris veel küllaga. Mis sellest välja tuleb, see selgub pikapeale.

Enn Nõu

• Sündinud Tallinnas 2. oktoobril 1933 agronoomi pojana. Põgenes koos vanematega 1944 Rootsi.

• Õppis Hiiul Tallinna 28. algkoolis 1941–1944, Rootsi põgenikelaagrite algkoolides, Uppsala linna algkoolis, 1946–1953 kõrgemas üldgümnaasiumis, 1953–1961 Uppsala ülikooli arstiteaduskonnas, meditsiinikandidaat kopsuhaiguste alal 1955, litsentsiaat 1961, meditsiinidoktor 1978.

• Abielus kirjanik Helga Nõuga.

• Töö: kuni 1983 arst Uppsala ülikooli akadeemilise haigla kopsukliinikus, ülemarst ja kopsukliiniku abijuhataja 1983–1998 pensionile minekuni.

• Tegevus: Üliõpilasseltsi Raimla juhatuse liige, Liberaalse Partei liige, Rootsi Eestlaste Esinduskogu saadik, Eesti Rahvusnõukogu üldkogu ja juhatuse liige, Välis-Eesti Kirjanike Liidu liige ja alates 1999 selle esimees, Eesti PEN-klubi liige ja abiesimees.

• Teosed: Romaanid «Pidulik marss» (1968, Eestis 1992), diloogia «Lõigatud tiibadega» ja «Pärandusmaks» (1976, Eestis 1994), «Nelikümmend viis» (1984, Eestis 1996), «Koeratapja» (1988, Eestis 1993), «Presidendi kojutulek» (1996).

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3