Eesti kergejõustikusõbrad ootasid pikisilmi, millal saaks odaviske värskele maailmameistrile Andrus Värnikule põsesuudlusi jagama hakata. Foto: Toomas Huik

«Hotelli jõudsin väga hilja, ametlikult mulle keegi vastu ei tulnud,» meenutas Värnik. «Aga täna (eile – toim) hommikul sööma minnes kogesin hoopis teistsugust suhtumist kui kvalifikatsioonipäeval. Ei olnud vaja enam toa numbritki öelda (naerab). Ma ei teagi, kas nad tegid seda heast meelest või kurbusest. Sport on sport.»

Samal teemal: Maailmameistri ema küpsetab pojale magusa puuviljakringli (3) Isa Ülo Värnik palus pojal oma nime maailmatasemele viia (9) Juhtkiri: Imeline kergejõustikusuvi

Tippsportlased räägivad sageli pärast täistabamust, et võit pole veel kohale jõudnud. Ons praegu, võiduõhtujärgsel hommikul, kõik klaar?

Mina olin ikka kohe happy. Viimaste katsete ajal tundsin mingil määral hirmu, kas saan kulla kätte või tuleb jälle hõbe nagu 2003. aasta maailmameistrivõistlustel. Kuid lõpuks läks nii, nagu pidi minema. Kuldmedalit tahavad kõik.

Olin ka eelmisel aastal heas hoos. Paraku vigastasin jalga ja tekkis probleem, aga suutsin hooaja järel mõtted mujale juhtida. Samas pidin juhtunu kuidagi kompenseerima. Arvan, et kuldmedal tegi nii mul kui paljudel teistel inimestel tuju natuke paremaks.

Öeldakse, et tagasilöögid kasvatavad sportlikku viha. Tundsite seda omal nahal?

Kindlasti andis tagasilöök edasipürgimiseks jõudu. Valu oli vaja kuidagi leevendada.

Tihti juhtub nii, et kui sportlane pälvib tiitlivõistlustelt oma esimese kuldmedali, kaotab ta vaimujõu. Tekib soov hooaeg lõpetada, sest võistlustel ei pruugi kõik enam õnnestuda. Kas tahate nautida medalisära või punnitate hooaja lõpuni?

Otsustasin paaril võistlusel kaasa teha. Ausalt öeldes olen aga tänavustest jamadest väsinud. Vahepeal jukerdas tervis kõvasti. Mõtlesin, et kui saan MMil kuldmedali, saadan kõik ülejäänud võistlused kuu peale.

Tuleval teisipäeval viskan Tallinnas Kadrioru staadionil eesti rahva ees. Kuid ei tea, mis saab Kuldliiga etappidest. Seal on mängus küllalt suured rahasummad. Ent kui teenid raske tööga kuldmedali, võid mõne Kuldliiga etapi vahele jätta.

Meenutasite terviseprobleeme. Postimees osutas pärast teie triumfi karmile olukorrale, mille üksikasjadega on kursis vaid vähesed. Juuli lõpus hakkas teil autoroolis paha, lülitasite ohutuled sisse ja peatasite masina...

Vastab tõele. Viibisin haiglas, numbrit 112 sai tihti valitud ja kiirabi kutsutud. Kui vererõhk hüppab ootamatult nii kõrgeks – ülemine näit oli 200 ja alumine 130 –, muutub inimene paratamatult ärevaks. Sõbrad olid raskel ajal kõrval ja aitasid mind enne MMi viimase päevani.

Lootsin viletsa tervise kiuste end kokku võtta. See õnnestus. Viimastel päevadel ei ole vererõhuga suuri probleeme olnud. Edaspidi tuleb kindlasti minna uuringutele, sest tervis on peamine. Olümpiakulla võiks ka kunagi ära tuua.

Kas doktor Mihkel Mardna jälgis MMil teie vererõhku?

Jah. Eks mingil määral vererõhk ikka mängis. Siis on see eriti ebameeldiv, kui ees ootab tiitlivõistlus ja pead kaks päeva järjest pingutama. Närvipinge on niigi suur. Fännid elavad kaasa, kes ikka tahab kehvasti esineda. Staadionil tuleb probleemid unustada. Pead end kokku võtma ja läbi suruma.

Meenub, kuidas te pärast kuuenda kohaga lõppenud Ateena olümpiat pisaraid valasite. Et tavaliselt olete vaimselt tugev, siis võib aimata, kui raskelt toonast medalitajäämist üle elasite.

Pisaratevalamine tekkis seetõttu, et olin heas vormis, kuid rikkusin ise kõik ära. Kuidas rahvas sündmusi kõrvalt näeb, on midagi muud. Tegelikult ei teata vähemalt pooli asju, mis sportlastel on. Aga võib-olla ei peagi kõiki nüansse selgitama.

Kui viskasite nädal aega enne MMi Helsingis 74 meetrit, kõlas avalik arvamus, et medalit ei tule. Kuivõrd võtate hinge kiibitsejate kriitikat?

Arvan, et sellest peab üle olema. Näiteks Gerd Kanter on saanud kriitikat palju tunda ja oskaks küsimust paremini kommenteerida. Vaevalt, et keegi seda kogeda tahab.

Eestis jälgitakse tippsportlase iga sammu. Teie puhul heidetakse ette liigset naistelembust, aga ka sadat muud pattu. On see solvav?

Kui oleksin naiste- ja pullimees ning jobu kõige otsesemas mõttes, visanuksin mullu olümpial 75 meetrit. Jah, olen kursis, et mulle riputatakse silte külge. Ise pean end tippsportlaseks, kõrvalt öeldu mind ei loksuta.

Teie isa tunnistas, et on tekitanud vahel oma ootustega survet, kuid nüüd kõvasti tagasi tõmbunud. Kuidas sellesse suhtusite?

Eks mu esimene tähtis medal – 2003. aasta MMi hõbe – mõjus ka talle väga suure üllatusena. Pärast seda kodus käies ütles ta ikka, et vii lipp veel kõrgemale. Sellised ootused hakkavad vahel kõvasti peale suruma ja kurnama.

Paps rääkis pidevalt, et tuleb visata kõigist kaugemale, et pean tipus olema! Ta korrutas seda iga jumala kord, kui maale läksin. Vahepeal ma ei tahtnudki väga pikalt kodus viibida – heas mõttes muidugi. Kaua sa ikka kuulad teiste juttu – tean ise, mida pean tegema.

Läksite koju sooviga mõtteid natukene spordist eemale viia, aga see ei õnnestunud?

Jah, tahad paar-kolm päeva odaviskest eemal olla, aga ei midagi! Ikka käib sama plaat. Sellised asjad olid meil vahepeal papsiga (naerab).

Kui selgus, et terviserikkest kosunud treener Heino Puuste saab MMile tulla, langes teil vist kivi südamelt. Jääb mulje, et ta on guru, keda usaldate pimesi. Aga kui Puuste poleks saanud Helsingisse sõita ega viimasel ettevalmistusperioodil teie kõrval seista, mis siis oleks juhtunud?

Heints on super. Hea, et ta võttis end kokku ja sai kaks nädalat enne MMi algust jalule. See andis mulle enesekindlust, kuna sain viimase lihvi tema pilgu all.

Kui Heintsi poleks siin olnud, kujunenuks võitlus palju raskemaks.

Ta oskab öelda ja võtan tema sõnadest alati kinni. Ta peaaegu ei eksi üldse – näeb kohe, kui midagi valesti teen ning oskab selgitada, kuidas õigesti on. Oskan teda kuulata.

Kas suudate ette kujutada, mis teid Eestisse saabudes ees ootab?

Lilled kindlasti...

...Lilli on kindlasti palju, aga lisaks ka huilgavad rahvamassid. Olete selleks valmis?

Arvan küll (naerab). Planeerisime homme (täna – toim) kell 12.35 Tallinna jõudva laevaga ära sõita, ei viitsi siin enam kauem olla.

Töö on tehtud, mis sa ikka Soomes puhkad. Kindlasti kaasneb iga sellise tiitli võiduga ka suur šõu, mida rahval mõnus oodata ja vaadata.

Nii et tunnete end ka prožektorite paistel hästi, mitte nagu Andrus Veerpalu, keda suur sigin-sagin enda ümber häirib?

Kui märkasite, hüppasin neljanda viske järel kahe jalaga pingile. Pärast võistlust tegin ka salto. See kuulub minu juurde ja on mõnus. Kui emotsioonid puuduksid, ei oleks ma arvatavasti selline võitleja.

Pigem tõesti kaifin koju saabudes tähelepanu, sest ma pole nurka peitu tõmbuv tüüp.

Meenutame veel hooaja algust. Erinevalt eelmistest aastatest põrutasite oda kohe kaugele. Olete küll rääkinud, et valmistusite teistmoodi ja muutusite kehaliselt tugevamaks, aga alati võib tekkida hirm, kas vean lõpuni välja.

Tegime väga kõva põhja alla. Valmistusime võrreldes varasemate aastatega täiesti teistmoodi ja kõik klappis. Aga nagu olen juba maininud, seoses Heino terviseprobleemiga tuli ka tagasilöök.

Olin tõesti võimas. Kui väga tahtnuks, oleksin teinud hooaja alguses ka ühe ilusa 92–93-meetrise odakaare. Tulles kangisaalist välja, viskasin hooaja tippmargi 87.19. See on müstika – tavaliselt pean pikkade visete huvides lõdvemaks muutuma.

Räägime ühe asja veel selgeks. Teid keelitati osalema Euroopa karikavõistlustel, kuigi see mõõduvõtmine plaanidesse ei sobinud. Tundub, et pidite MM-tiitli huvides natukene valetama, viidates vigastusele?

Kergejõustikuliit pidas minu versiooni valetamiseks. Marek Helinurm ja Aivo Normak palusid mul minna ja mul poleks midagi selle vastu olnud. Arvan, et seljaga oli siiski probleem. Pidasin loobumist mitu korda targemaks otsuseks, kui minna endale haiget tegema.

Leian, et mul oli õigus, aga ala juhid võtavad seda teistmoodi, sest ei näe minu sisse. Nad mõtlevad, et tahan end ainult huvitavaks teha.

Teie massöör Eero Kiidli pidi MMile pääsemiseks laenama treener Ants Kiisa kaelakaardi. Kuidas kommenteerite ametnike ükskõiksust?

Need on halvad hetked, aga pole midagi parata. Kui nad aru ei saa, siis... Ma ei hakka kedagi sõimama, vahet pole.

Kui läksite Rakveres Eesti meistrivõistlustel soojendusel paduvihmas viskama, vaadati teid kui napakat. Aga soovisite end rasketes tingimustes proovile panna. Kui palju kogemusest tulu oli?

See tuli kõvasti kasuks, sest Rakveres sadas võrreldes MMi finaaliga päris kõvasti vihma. Teiste arvates olin kloun, ise end selleks ei pidanud.

MMi silmas pidades sain kahtlemata olulise kogemuse. Ma ei eksinud, ka Helsingis olid halvad tingimused, nii tuul kui vihm.

Teie telefon on intervjuu ajal pidevalt helisenud, õnnesoovijaid on palju?

Õnneks väga hulluks ei ole läinud. Siis oli asi tõsisem, kui Pariisi MMil paugu ära panin, mida keegi ei oodanud, ja esimese medali pälvisin. Praegu vaadatakse juba, et Värnik on tõsisema suhtumisega, rahulikum ja kindlam.

Jätkab teie tiim ka järgmisel hooajal samas koosseisus?

Usun küll. Heino ütles nii, et kui juba MM-tiitel sai ära võetud, peaks Pekingi olümpial kohta pisut parandama (naerab).

Mõtteid kullavõidujärgselt koosviibimiselt

Jüri Mõis, Tallinna ekslinnapea:

Emotsioone segab kopteriõnnetus. Ma sõitsin ka kolmapäeva varahommikul Helsingisse kopteriga. Kuldmedalita jäämisel oleks sel üritusel kindlasti rohkem leina olnud, aga nüüd kujunes koosviibimine rohkem peoks.

Olen alati uskunud, et Värnik on üks sitke vend. Ta tundub olevat ka sisemiselt väga tugev isiksus. Kui Kristjan Rahnu langes kuuendaks, siis enam ei uskunudki, et Värnik on nii kõva poiss ja suudab selle koha üle lüüa.

Carl Danhammer, skandaalne ärimees

Eesti võitis kuldmedali ja minu süda on alati Eestimaal! Lehvitasin staadionil Värnikule kaasa elades sinimustvalget lippu. Uskusin juba enne võistlust, et ta tuleb maailmameistriks.

Korraldan nüüd suure peo, kus teen paljudele sõpradele välja, sest teenisin tänu Värnikule ka hunniku raha. Panin kihlveokontoris mängu 1000 eurot ja saan nüüd selle summa 17,1 korda tagasi.

Kalev Laikre, kergejõustikusõber:

See oli väga naljakas, kuidas me sõpradega Andruse võistlust vaatasime. Ostsime Tallinnas Piletilevi müügipunktist 70-eurosed piletid ega osanud mingit jama karta... Staadionile tulles selgus, et need on hoopis ratastoolidega inimeste piletid ning kontrolörid hakkasid pärima, miks meil ratastoole pole. Kui nad kuulsid, et oleme täiesti liikumisvõimelised inimesed, aeti meid minema!

Elasime siis kullavõidule kaasa erinevates vahekäikudes ekseldes nagu tropid. Aga see jama ei varjuta tohutut rõõmu.

Seppo Räty, Soome odaviskelegend:

Selle üle, et Soome jäi medalita, ei põe ma üldse. Austan meest, kes siinsetes rasketes oludes – vihmasaju ja vastutuulega – suutis kõige kaugemale visata. Minu silmis on suured ainult medalivõitjad, pole vahet, kas oled neljas või neljakümnes. Andrus Värnik väärib imetlust ning tõstan suure lugupidamisega tema auks klaasikese.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: