Kuigi alternatiivpopi festival Plink Plonk ei ole kuuldavasti eesmärgiks seadnud välismaiste tippnimede toomise, on tänavune number üks esineja maailmakuulus. 1995. aastal kogunenud Rootsi indipopbänd The Concretes tõusis nii kõrgele, et kõik teda näha ja kuulda võisid, 2003. aastal singliga «You Can’t Hurry Love» nende teiselt, omanimeliselt albumilt. Album «The Concretes» valiti mitmete maailma suuremate popmuusikaajakirjade aastalõpuküsitlustes 2004. aastal 50 parima plaadi hulka.Mis värvi on mure? Eelmisel aastal järgnes bändi kolmas album «In Colour» ja tänavu ilmus neljas pikk plaat «Hey Trouble». Kui «In Colour» andis tagasi ja läks liigagi sulniks ja mahedaks, ma ütleksin siledaks, siis albumil «Hey Trouble» on nurgad tagasi. Bänd kõlab jälle nagu algaegadel, kus magusa ilu kõrval andsid helipildile näo krutskid, nihked ja kummalised, ent ülimalt harmooniad. Ehk siis mitte tavaline kitarri-indi. Oluline fakt uue plaadi ja praeguse koosseisu kohalt: senine solist Victoria Bergsman lahkus enne «Hey Trouble» salvestamist ning laulma hakkas trummar Lisa Millberg. Ka teised lähemad riigid on esindatud. Soomest tuleb flower-pop-bänd Red Carpet klassikalise leebe kitarripopiga. Moskva saadik Moj Rakety liidab dream-pop’i reggae’ga ja mätsib need kivid omavahel noise-seguga. Tohoh-tohoh. Kuulates nende myspace’i, kohati õnnestub tõesti. 21. sajandi kuldreegel popmuusikas on: mida kummalisemad sümbioosid, seda lopsakamad, whatever, roosid, helidoosid, kas või kambüüsid. Jätkame. Mona De Bo Lätist. Ei hakka üle pakkuma festivali kodukat, kus iseloomustatakse bändi nii: «Mona De Bo võtab muusika riidest lahti, määrib ta üleni müraga kokku ja lükkab ta siis nikkeltorru koos naelte ja mannavahuga.» DJ Pablik on kaevanud etnomaardlates ja sõitnud siis raketiga tantsumuusikakuu peale. Klezmer ja bhangra, Ida-Euroopa ja Aasia, Jamaica ja London, kohtuvad tema settides dubi, breaksi, hiphopi ja muude biidistike võrkudes. Oo, stiilide paabel! Eesti esinejatest on olulisemad muidugi kõigi siinsete alternatiivfestivalide sagedased aukülalised Eliit, Galaktlan, Shelton San, Under Marie. Kui teid popmuusika huvitab, siis Eestist peate te teadma just neid ja mõnda veel. Veidi vähem tuntutest (esialgu!) astuvad üles Mooses, Aides ja Stereo Chemistry. Üks Eesti esineja vajab aga taastutvustamist. Sitimaan on legendaarne Pärnu bänd, ühed Eesti indipopi esiisadest, nemad tõid maale Eesti oma «twee» ja Eesti oma «jangle’i». See oli 90ndate algus või nii, kui nad said raadiopopiks kaveriga Uno Loobi loost «Mis värvi on armastus?». Tagasitulek tõotab palju sõltumata sellest, et nooremad noored, mitte need meie indi- ja altpop-pidude 30-40sed noored, need juuniorid ei pruugi Sitimaani teada.
Festival Plink Plonk The Concretes (Rootsi), Moj Rakety (Venemaa), Mona De Bo (Läti), DJ Pablik (Leedu), Red Carpet (Soome), Eestist: Shelton San, Sitimaan, Mooses, Under Marie, Eliit, Galaktlan, Stereo Chemistry, Aides Tartu lauluväljak 21. juuli |
