Suvel ei ole ülikoolis sugugi nii vaikne, kui võiks arvata. Üliõpilastel on vaheaeg, aga millal direktor puhkab? Direktor eriti ei puhkagi. (Naerab.) Direktor tegeleb vastuvõtuga ja ülikooli ettevalmistamisega sügiseseks õppetööks. Direktor puhkab siis, kui direktori ametiaeg saab ümber.Teil on doktorikraad filosoofias. Filosoofiks tohtivat aga nimetada vaid surnud mõtlejat. Kuidas nimetada elusat? Kreekakeelne sõna filosoof tähendab tarkuse sõpra või armastajat, kes vastandub inimesele, kes juba on enda meelest tark või kes arvab, et ta midagi teab. Filosoof on kahemõtteline ja irooniline olend: see, kes teab, et ta ei tea. Vastandus pole seega mitte elusa ja surnu, vaid teadja ja selle teadmise suhtes kriitilise positsiooni vahel. Olete öelnud, et filosoofiat ei saa õpetada. Ometi õpetatakse seda ülikoolides. Ja ometi õppisite seda ka ise. Filosoofiat ei saa õpetada selles mõttes, et ta ei ole jäljendatav – teda ei saa kedagi või midagi matkides järele teha. Ja selles mõttes, et tal ei ole oma meetodit. Ei ole metodoloogiat, mida rakendades oleks tulemuseks filosoofia. Kunstidega on samamoodi. Paljud filosoofid on ütelnud, et ei ole nippi, mille abil võiks mitte-filosoofiast filosoofiasse üle tulla. Järelikult üks kahest: me kas juba oleme filosoofia sees, näiteks esitame endale filosoofilisi küsimusi, või siis jätab filosoofia meid täiesti külmaks ja mingit meetodit polegi vaja. Ülikoolides õpetatakse tavaliselt kas filosoofiliste süsteemide ajalugu – kui on tegemist kontinentaalse filosoofia traditsiooniga – või siis, analüütilise filosoofia puhul, erinevaid lauseanalüüsi tehnikaid. Mulle endale tundub, et filosoofilise traditsiooni tundmine on parem abivahend filosofeerimiseks kui lausete analüüs, aga see eelistus sõltub mõtlemise ja lahendavate probleemide tüübist. Muidugi õppisin ka mina ülikoolides tundma erinevaid filosoofilisi traditsioone ja autoreid ning kõike seda on olnud väga huvitav teha ja need teadmised on mulle kasuks tulnud. Samuti võin ma öelda, et ülikoolis hakkas mulle filosoofia külge – ma nii-öelda nakatusin filosoofiast. See oli pärast sõjaväge teisel kursusel, kui mulle tundus, et sõnades väljendatud mõtlemine võib tegelikult millegi oluliseni välja viia. Aga see oli sündmus, mida ma ei oska seostada ühegi õppeainega. Mõne õpetajaga küll: ma nägin, kuidas filosoofia toimib. Vastasel juhul oleksin ma vaevalt filosoofiast huvitunud. Millisel ajendil läksite Moskvasse filosoofiat õppima? See oli juhuslik. Otsisin lihtsalt võimalikult suurt seiklust. Pärast Moskvas tudeerimist õppisite ja õpetasite USAs Atlantas, nüüd õpetate Eestis. Kuidas neid kolme ülikooli võrrelda? Eesti ülikoolid liiguvad kiiresti Ameerika ülikoolide suunas: nad reklaamivad ennast kui kasulikku teenust pakkuvaid asutusi, kus üliõpilane on kliendi ja õppejõud teenindaja rollis. Üliõpilaste ja ülikooli vahel sõlmitakse lepinguid... Ajalooliselt on Euroopa ülikoolid olnud pigem inimese sisemist arengut toetavad või suunavad keskused. Ameerikalik ülikool seevastu keskendub inimese kohandamisele tööturu vajadustele. Viimasel juhul on filosoofia olemasolu ka suhteliselt raske õigustada. Kogu aeg küsitakse, mida filosoofia üliõpilasele annab, kusjuures tulemusena tahetakse näha midagi mõõdetavat. Tavaliselt üteldakse siis, et filosoofia annab mingisuguseid vajalikke teadmisi. Kliendil läheb aga teadmiste omandamine kergemini siis, kui asjad lihtsamaks teha, eksaminõudeid vähendada ja loengutesse lisada entertainment’i (meelelahutuslikku – toim). Moskva Ülikooli filosoofiaõpe oli palju rohkem õppejõu ja tema teaduslike huvide keskne. Eksamitel nõuti väga palju rohkem kui tänapäeva Eestis või Ameerikas. Ülikool ei peaks seega olema koht, kus inimesi kohandatakse tööturu nõuetele, vaid peaks jääma keskkonnaks, mis üliõpilase intellektuaalset arengut stimuleerides aitab inimesel endas selgusele jõuda? Kõige levinum argument sellise mõtteviisi vastu on potentsiaalsete töötute produtseerimine. Kas filosoofil on kerge leida tööd?
Intelligentne inimene leiab alati kergemini tööd ja on paremini tasustatud kui vaid erialase ettevalmistuse saanu. Me elame dünaamilisel ajastul, kus aastate pärast vajaminevaid oskusteadmisi on väga raske prognoosida ja ka neid õpetada. Igal juhul saab otsustavaks inimese võime õppida, mis ongi intelligentsus. Soome filosoof Esa Saarinen ütles Eestis käies, et filosoofia on elust lootusetult võõrandunud. Kuidas filosoofiat elule lähendada? Ta ütles seda akadeemilise filosoofia kohta ja ma arvan, et tal on õigus. Filosoofia üritab liiga palju enda õigustamiseks teadusi matkida ning seda tehes kaotab võlu ja ka mõjujõu. Kas võiks siis filosoofiat võrrelda pigem luulega? Mõlemad on selles mõttes sõnakunstid, et sõltuvad otseselt keelest – keele võimalustest ja sõnade ilust. Teil on nimekaim – teine Tõnu Viik töötab Tartu observatooriumis. On see ka segadust tekitanud? Kas olete nimekaimuga kohtunud? (Naerab.) Segadusi vahel tekib jah. Juhtus kord, et lehes oli temalt lugu, juures aga minu pilt. Me oleme kohtunud ja saadame teineteisele aeg-ajalt valesti saadetud kirju. Filosoof kui tarkuse armastaja arvatakse seisvat tõele lähemal kui tavaline inimene. Milline on see küsimus, mida filosoofilt kõige sagedamini küsitakse? (Naerab.) Mis on õnn? Jah, mis on õnn? Filosoofia ei saa anda ühest vastust sellele küsimusele. Aga filosoofia suudab näidata, kuidas meil õnnestub ennast sellel teemal pidevalt petta. Tõnu
Viik • Filosoofiaprofessor, Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi direktor. • Õpetanud filosoofiat Emory Ülikoolis, Eesti Humanitaarinstituudis, Marburgi Ülikoolis, Tallinna Tehnikaülikoolis. • Õppinud filosoofiat Moskva Ülikoolis, Helsingi Ülikoolis, Marburgi Ülikoolis, Humboldti Ülikoolis Berliinis, Emory Ülikoolis Atlantas. • Doktoritöö Hegeli kul- tuurifenomenoloogiast (2003) Allikas: PM
Arvamus
Ülar Ploom
filoloog
Tark ja tundlik, peenetundeline ja leebe. Kui teda pahandada, siis vihastab.
Vaikselt.
Mida teeb, teeb tõsiselt. Huumorisoon ei puudu. Nõrk koht: guts.
Tunnustatud luuletaja filosoofide hulgas ja mitte vähem tunnustatud filosoof
luuletajate hulgas.
Arutlev ja analüüsiv. Kui vaja, siis räägib. Kui vaja, kuulab teisi. Oskab
olla väga tasa.
Tõnuga on hea käia mere ääres kive viskamas. Alguses viskad mõõdukalt, viskad
soojaks. Ja siis järjest hoogsamalt, intensiivsemalt, järjest kaugemale,
kaugemale ja kaugemale.
Väga salliv ja arusaav. Võimeline imestama ja vaimustuma. Piisab, kui vaadata
tema pilku.
Daamide hulgas on levinud arvamus, et ta kiirgab sinist valgust.
Rein Raud
Tallinna Ülikooli rektor
Mulle meeldib Tõnu mõtlemise juures eelkõige see, et ta on korraga range ja
vaba. Range selles mõttes, et hoiab alati kinni tekstidest ja nende loogikast,
vaba aga oma suhtumises ja tõlgendamises, mis peab alati olema aegunud
reeglitest kammitsemata ja suutma midagi öelda meid ümbritsevale maailmale.
Ta ei võta omaks midagi lihtsalt sellepärast, et nii on alati mõeldud, kuid
ei ürita ka originaalitseda lihtsalt uudsuse ja mängu pärast, vaid pürib alati
avama probleeme endid nende vahetus teravuses.
Sedasi suudab ta ajada ühtviisi närvi nii traditsionalisti, kelle jaoks
klassikute ütlustes ei saagi olla midagi kahtlast, kui ka postmodernisti, kelle
jaoks igasuguste vanameeste ammuilmunud teosed on tolmukorraga kaetud minevik.
Aga kus mujal kui nende kahe äärmuse vahel peakski loomingulise kaasaegse
filosoofia koht olema? |
