Ants Johanson pole oma sõnul üksinda tegutseja-mõtleja, kes läheb saare­le ja paneb olulised ideed raama­tus­se süsteemseks filosoofiaks, ta eelistab koos teiste inimestega nügida siit ja sealt, et asjad, millesse ta usub, edasi liiguksid. Foto: Elmo Riig/Sakala

Kes on Ants Johanson, kellena sa ennast inimestele esitled või kuidas kirjeldad?

Ma arvan, et eks ma kultuuriniši või nišikultuuri mingi korraldaja ja propagandist olen. Politruk.

Ja see tähendab eelkõige pärimusmuusikat?

Jah, ja ka muusikalisi isiksusi, nende hulgas näiteks autorilauljad. Kas nad on pärimuskultuuri kandjad, seda näitab tulevik. Igatahes on nad kultuuripildi vältimatu ja vajalik osa.

Kui suure osa sinust su pärimuskultuuriline tegevus hõlmab? Kas jääb midagi ka muu tarvis?

Ega peale päris isikliku elu sellest suurt midagi väljapoole jää. On ka mõned uuemad väljakutsed – näiteks Soome-Eesti tantsupidu Tartus või siis Olav Ehala suur autorikontsert «Päikeseratas» 20. augustil – aga laias laastus tegelikult vist ikkagi üks ja sama asi, mida ajan.

Aga oma elu? Kui suur või väike ruum see sinu tegevuse kõrval on?

Tõlkiv abikaasa, Miina Härma gümnaasiumis käiv poeg ja põllumajandusülikoolis tudeeriv tütar – see on koduruum. Suure osa laiemas mõttes perekonnast moodustavad Viljandi töökaaslased. Raudselt muidugi vennad, õde ja ema. Need mitu perekonda on see ring, mis annab jõudu ja tuge.

Kuidas töötad?

Mul on kodukontor. Põhiliselt meediaga ju töötangi. See praegu ongi vist esimene niisugune isiklik intervjuu, olen meediaga suhelnud kogu aeg teistpidi – millestki teatanud, kuhugi inimesi kutsunud, eetris.

Lisaks pean ennast veel ka uudisesõltlaseks – kogu aeg vaatan vaheldumisi online-väljaannete uudiseid. No ei saa vaatamata jätta ja samas pettumata, et kui palju vohab seal kadaklust. Saame küll teada, et Britney saab lapse, ja vinge, et Depeche Mode tuleb, aga et Fine 5 on kutsutud Poolasse, see uudis ei pääse löögile.

Nii meeletult paistab sõltuvat inimesest, tema haritusest, kelle käes kang parajasti on, ent seejuures kokkulepitud stiili või uudistepoliitikat küll ei näe. Küll tahaks neid inimesi mõjutada, et meie enda asjad on sama olulised ja uhked kui väljamaa asjad. Kus paganama maailma meedias siis meie asjadest peaks teada antama?

Ja sina üritad oma tegevusega olukorda kallutada?

Jah. Ja samas ma näen, et selleks ei olegi muud tõhusat võimalust kui lasta ajal mõjuda. Selleks, et sind uskuma hakataks ja tõsiselt võetaks, aitab ainult aeg ja harjumine sinu tegevuse ja su mõtteviisi olemasoluga. Ja vastupidi – su pahateod kakuvad su tõsiseltvõetavuse jälle alla.

Muidugi olen mõelnud, et tahaks need protsessid kiiremini käima saada. Et see n-ö taskulambiga valgustustöö ruttu mõju avaldaks. Aga asjad ei käi kiiremini, kui nad käivad. Sellistes kultuuriniššides, millega mina olen tegelnud, on pealegi aeglasel nügimisel oma väärtus. Jah, nügimine on hea sõna.

Nagu näiteks Vikerraadio ja Klassikaraadio eetris käiv sinu saade «Pärimuster». Veel?

«Pärimustris» on rohkem mind ennast, aga põhikanaliks on ikkagi sündmused ja pressiteated. Üks omamoodi võimendaja on ka Johansonide hääl kui selline. Saadete, kontsertide ja meie väikese plaadifirma tegevuse kaudu saab see sõnum valjemaks. Ja mõistagi Viljandi pärimusmuusika festival, mis on praegu mu põhitöökohaks.

Töötad festivali juures?

Tegelikult Eesti Pärimusmuusika Keskuses aasta läbi. Olen seal pressipealik ja tegelen ka reklaamiga.

Viljandi Kultuuriakadeemia?

Olin seal osakonnajuhataja. Olen seda ka varem öelnud, et selleks, et keskjuhina oma allüksuse eelarvet kaitsta, peaks olema sõnakam inimene, kui mina seda olen. Õieti agressiivsem. Avastasin, et ma ei sobi selleks. Ega mul siin millegagi kiidelda ole, sest kirikumuusika, popjazz- ja rahvamuusika taas päris muusikaks ühendamise võimalus on üks tähtis ülesanne.

«Eesti ballaadide» etendusega oled ju ka seotud?

Siin on sel suvel väga oluline, et kultuuriministeeriumi korraldusel peaks siia tulema vähemalt üks ameerika produtsent, kes kaalub võimalust etendus New Yorki viia. Üks produtsent ka Saksamaalt. Proovime ka Eesti Instituudiga ja ise korraldada, et tuleks produtsente veel Šotimaalt ning Rootsist.

Ma olen raudselt veendunud, et «Eesti ballaadidel» on oma nišis pakkuda vähemalt sama palju kui näiteks iirlaste Riverdance’il. Küll veidi meelevaldne võrdlus, aga mõlemal on oma rahva kohta tegelikult palju öelda.

Mis siis ikkagi on sinu võimuses?

Ma ei ole selline üksinda tegutseja-mõtleja, kes läheb saarele ja paneb olulised ideed raamatusse süsteemseks filosoofiaks. Mina oma sehkendajaloomuga saan siiski vaid koos teiste inimestega nügida siit ja sealt, et asjad, millesse ma usun, liiguksid. Hästi oluline on sealjuures iseendaks jääda. Kui võimalik.

Mida kauem sa oled olemas olnud, seda rohkem ju sind sellisena teatakse. Enda eest ei page. Sellises vanuses nagu mina praegu nõnda just tundub.

Ants Johanson

• Pärit tuntud Johansonide lauljateperest: vennad Jaak ja Mart, õde Kärt.

• Kaks last, abikaasa on tõlkija.

• Enamik Johansoni tegemistest on seotud pärimuskultuuriga, eelkõige pressitöö ja teavitamisega.

• Töötab Eesti Pärimuskultuuri Keskuses.

Arvamus

Ando Kiviberg

Viljandi pärimusmuusika festivali korraldaja, kolleeg Eesti Pärimusmuusika Keskuses

Ants on väga hea inimene. Pean silmas just heasüdamlikkust. Ta on abivalmis, kohusetundlik ja tasakaalukas. Minusuguse kärsitu venna võib ta vahel oma paljusõnalisusega küll närvi ajada, aga sealjuures on tal ka palju öelda.

Me oleme ju kolleegid. Kui ma räägin tema abivalmidusest, siis olen seda isiklikult kogeda saanud.

Masse haarava muusikaürituse korraldamise juures tuleb sageli ette väga pingelisi olukordi ja peab langetama kiireid otsuseid. Ja tuleb osata ka pingeid maandada. Seda oskab Ants muide väga hästi.

Kõige olulisem on muidugi see, et tal on väga hea muusikaline maitse. (Naerab) Sageli meeldivad meile sarnased asjad teineteisest sõltumata.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0