Katkeid Peeter Toropi järelsõnast raamatule «Kunstilise teksti struktuur» 12.05.2006 00:01
Juri Lotmani murrangulise raamatu «Kunstilise teksti
struktuur» tähenduse mõistmiseks 21. sajandi positsioonilt vajaksid eraldi
vaatlemist kõik selle pealkirjaga seotud mõisted: tekst, kunstiline ja
struktuur.
Kõige raskem on analüüsida kunstilise teksti mõistet, sest originaalis kasutatud mõiste hudozestvennõi tekst võib vene keeles tähendada nii ilukirjanduslikku kui kunstiteksti. Mõlemad on olulised nii teaduslooliselt kui ka metodoloogiliselt.
* * *
Jüri Lotmani «Kunstilise teksti struktuur» ühendab endas keele, kirjanduse ja muude kunstiliikide kogemuse, kuid teeb seda seoses kirjandusliku materjaliga.
See raamat on katse kunstilise teksti struktuuri võimalikult süstemaatiliselt kirjeldada. Kuid juba mõned aastad hiljem ilmuvad raamatud «Värssteksti analüüs» (1972) ja «Filmisemiootika ning filmiesteetika probleeme» (1973), mis seavad teisi eesmärke.
«Värssteksti analüüs» kui õpetajatele orienteeritud praktilisi analüüse sisaldav raamat tõstatab ühelt poolt igasuguses uuritavas objektis struktuursete (süsteemsete) ja struktuuriväliste elementide eritlemise vajaduse.
Teiselt poolt saab oluliseks struktuuri sidumine tekstide seesmise organiseerituse hierarhilisusega.
«Filmisemiootika» juba realiseerib markeerituse-markeerimatuse mõistepaari kaudu struktuursuse ja struktuurivälisuse seostamise praktilises analüüsis.
Struktuursuse ja hierarhilisuse seosed aga on aluseks Lotmani tekstiteooria järgnevale evolutsioonile semiosfääri mõisteni välja. Kuid kõigi uute otsingute lähtepunktiks on senist kogemust sünteesiv ning uueks arenguks impulsse andev raamat «Kunstilise teksti struktuur».