Liigikaaslase tantsu jälginud mesilane teab täpselt, kus kõige paremad korjekohad asuvad. Foto: Repro

Edukalt korjelennult naasnud mesilane õõtsutab end tarukaaslaste ees kindlal moel ning need näivad teda tähelepanelikult jälgivat.

Idee, mille kohaselt mesilaste tantsu meenutavad liigutused sisaldavad informatsiooni hea korjekoha asukohast, tekkis nobelistist zooloogil Karl von Frischil juba 60-ndatel aastatel.

Frischi arvates viitab mesilane tantsides suunale, kus nektaririkas piirkond asub ning keha õõtsutamise intensiivsus annab märku sellest, kui kaugele on vaja lennata.

Teooria võeti vastu skeptiliselt, sest paljude arvates ei ole putukad võimelised sedavõrd keerulist informatsiooni edastama ja vastu võtma.

Selle paikapidavuse väljaselgitamiseks püstitasid Suurbritannia teadlased mesilastaru lähedusse kunstlikud toitepunktid ja jälgisid, kas mõne sellise avastanud mesilane annab sest tõepoolest märku just Frischi arvatud viisil.

«Me tahtsime välja selgitada, kas mesilased suudavad tantsus peituvat infot mõista, sest see näib nende jaoks väga keeruline olevat,» märkis uuringu kaasautor Joe Riley.

Esmapilgul tekkis teadlastel mulje, et mesilased siiski ei suuda tantsuandmeid lugeda, sest toiduallikale maandumine näis neil liiga kaua aega võtvat, kui eeldada, et nad tormasid pärast teate saamist otsekohe liigikaaslase poolt teatatud piirkonda.

Töö käigus tekkis uurijatel teooria, et tantsimisega köidab mesilane tarukaaslaste tähelepanu, need kogunevad tema ümber ja tunnevad nektaririkkast piirkonnast pärinevat lõhna.

«Ja siis lendavad mesilased tarust välja ning otsivad õiget ala lõhna järgi,» selgitas Riley tööteooriat.

Järgmised katsed näitasid siiski, et professor von Frischi arvamus vastab täielikult tõele.

Riley ja ta kolleegid kinnitasid tantsu jälginud mesilaste külge tillukesed raadiosaatjad, et nende teekonda täpsemalt jälgida.

Nad avastasid, et mesilased lendavad kõige otsemat teed pidi toitekohani.

Kinnituse saamiseks viisid nad uuritavad mesilased tarust 250 meetri kaugusele ning leidsid, et need lendasid sealtki täpselt samasse kohta, kus nektarikogus asetsema pidanuks, kui neid kodust eemale poleks viidud.

«See toetab Frischi hüpoteesi väga, väga tugevalt, sest antud juhul ei saanud mesilased tavalisi lennuradu kasutada ega tantsija poolt levitatud lõhnast lähtuda,» kinnitas Riley.

Riley meeskond avastas ka võimaliku põhjuse, miks mesilastel näis katse esimeses järgus toidualuse leidmine nii pikalt aega võtvat.

Tantsivalt liigikaaslaselt infot saanud mesilased lendasid küll kohe teatatud piirkonda, ent tiirlesid enne toiduplatsile maandumist tükk aega õhus ringi.

Riley arvates on see põhjustatud tõigast, et toitealused olid tehislikku päritolu ja sealt eritus vähe lõhna.

Tavaolukorras lendavad mesilased tema arvates koheselt teatatud piirkonda ning otsivad täpse nektariallika üles juba lõhna järgi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.75