Üleeilsetes uudistes jahmatas mind klipp, kus kamp
loomakaitsjaid piketeeris Vene saatkonna ees. Põhjus lihtne: Venemaal lubatakse
tappa igas vanuses hülgeid ning raha pärast tehakse seda meeletult. Edevate
moemajade tellimusel on eriti populaarsed vaevalt kahenädalased imepehme
kasukaga hülgepojad.
Piketeerijad olid muidugi sellise teguviisi vastu. Nende ja
saatkonnatöötajate arusaamatuste vahele näidati vastikuid ja rõvedaid kaadreid
hüljeste tapmisest (vabandust, ei suutnud vaadata!).
Igasugused tapatalgud on ebaõiglased ning mida nunnum ja
abitum on ohver, seda suurem on õiglustunne, mis kohustab tegutsema. Allkirja
andma või koguni sõna võtma.
Jahmatama ei pannud mind aga mitte näidatu võikus, vaid asi
iseenesest: kas Venemaa hülged on teema Eestis täna ja praegu?
Eesti uudised räägivad vanurite maamaksuraskustest ja
riigiteenistujate alatult kõrgetest palkadest samas plokis. Kinnisvarahinnad
langevad, sest keskmist palka teenivad perekonnad ei suuda enam oma seniseid
igakuiseid eluasememakseid kõhu kõrvalt tasuda. Kaubanduskeskusi kerkib aina juurde,
aga toidupoe kassades on ülipikad sabad: ostjaid on, aga kassatädisid napib.
Politseinikud tulistavad rehvide asemel inimesi, uppunuid leiavad juhuslikud
möödujad, mitte päästetöötajad. Vene ajakirjandusest on kuulda, et naabrite
armee on harjutanud Eestisse sissetungi.
Ühesõnaga: peppus värk!
Huvitav, mis liikus nende «loomakaitsjate» peas, kes
otsustasid praeguse poliitilise ja majandusliku segapudru keskel minna
venelastega tüli norima? Või peaks abitut, paberilt maha loetud etteheidete
jada kuidagi teisiti nimetama?
Ma ei tea, kas tegemist on samade hulludega või lihtsalt
sarnastega, kes varemgi loomakaitse sildi all läbimõtlemata sõnavõttudega
esinenud. Loodan, et on samad, sest mida vähem hulle, seda parem. Aga mis muu
kui hullus on karusnahatootmise-vastane meeleavaldus kaupluse ees, kus pole
müügil ühtki karusnahkset toodet? Või millega vabandada nendesamade
«loomakaitsjate» seisukohta, et second hand’ist võib nahkasju osta küll?
Kui oled paariaastane tattnina, kel kaka püksis, pole mõtet
minna liivakastis suure ja riiaka naabripoisi juurde targutama: «Paha poiss,
ata-ata!»
PS. Et kaugeltki iga homo ei roni Love Parade’ile, palun
mitte solvuda tõelistel loomakaitsjatel, kes ka tegelikult midagi ära teevad –
neid eespool ei mainitud.
|
