Ansipi dilemma

«Kas te üldse taipate, mis olukord meil riigis valitseb?» Nii küsis irooniliselt muiates Ain Seppik sel nädalal parlamendis aru andnud peaminister Andrus Ansipilt.

Samal teemal: Ansip: Padar ei pea tagasi astuma Andrus Ansip: pronkssõdurist ja Eesti majandusest Rahvaliit: peaminister Andrus Ansip eksitab avalikkust Ansip: töötuks jäävad ehitajad hakaku tootma Keskerakondlased ründasid riigikogus Ansipit Ansip: majandus kasvab endiselt

Keegi ei kahtle, et Ansip adub olukorra nutusust. Kuid endisel Tartu linnapeal lasub veskikivina turjal hirm kaotada oma eelmiste valimiste rekordilist populaarsust – Harjumaal ja Raplamaal saadud 22 540 valijahäält.

Seetõttu on Ansip nüüd Reformierakonnas ja valitsuskabinetis vaat et ainus mees, kes leiab, et negatiivse lisaeelarve tegemisega peaks siiski ootama. Mis iseenesest oleks mõistlik. Siis, kui Ansip juhiks Eesti riigi asemel mõnda ettevõtet. Siis oleks osa kulutuste külmutamine ja ootamine, mida sügis käibe kasvus toob, täiesti otstarbekas.

Kuid Ansip seisab praegu riigitüüri ees ega juhi Tartu Raadiot, nii nagu 15 aastat tagasi. Ja riigil on seaduslikke kohustusi, mida tuleb viivitamata täita. Siin ei aita ükski külmutamine. Seadused on täitmiseks ja selle tegematajätmise eest võib teoorias inimese isegi vangimajja panna.

Miks siis Ansip viimase mohikaanlasena kiirele negatiivsele riigieelarvele nii tuliselt vastu sõdib? Mis sest, et tema kodupartei ajutrust just vastupidist soovitab. Tõenäoliselt on tegemist Ansipi väga kaine poliitilise kaalutlusega.

Kas teie tahaksite minna Eesti poliitikas ajalukku peaministrina, kes teinud ühe aasta jooksul kaks negatiivset lisaeelarvet? Praeguses majandusolukorras – kus kasvab pankrottide arv, suureneb töötus ja kinnisvara ostmisest arvestatud käibemaksu laekub üha vähem – on see sügisel ülimalt tõenäoline stsenaarium. Ei päästa meid ka hetkeks kasvanud eksport, sest tarbimine väheneb välisturgudelgi.

See tähendab, et kui Ansip teeks praegu kolme miljardi kroonise eelarvekärpe, siis sügisel peaks ta ilmselt teist samapalju veelgi kärpima. Ja see ületaks juba igasuguste institutsioonide valuläve. Ning sellega oleks Ansipi heal mainel kriips peal.

Nagu öeldakse, kes see ikka koera saba kaks korda raiub. Ja nii ta kummi venitabki. Mis sest, et kogu ülejäänud koalitsiooni seltskond Ansipi suunas altkulmu mossitab.

Aga miks siis mitte kohe teha näiteks kuue miljardi krooni suurune negatiivne lisaeelarve? Ansipi optimismituhinas lubatud taaspuhkeva kiire õitsengu korral saaks siis sügisel positiivse lisaeelarvega plusse koguda. Aga sellepärast, et tegelikult Ansip adub, et pigem läheb olukord lähitulevikus ainult halvemaks.

Ja nii seisabki peaminister valitsuskabinetis ainsana vastu soovile need kärped kohe, nui neljaks ära teha. Otsekui Hiina müür, mis hiinlasi mongolite rünnakute eest kaitses.

Ja kui Ansip valitsuse kavale vastu seisab, siis pole valitsuses ka otsuste vastuvõtmise eelduseks peetud üksmeelt. Formaalselt ongi kõik otsekui korras.

Kuid kokkuhoid riiklikus süsteemis on möödapääsmatu, nagu tavakodanike jaoks on ainsad kindlad asjad nende elus surm ja maksuamet. Ning seda kindlasti suuremas mahus kui praegu pakutav 3,1 miljardit krooni.

Kärbete tegemist võiks alustada nendest rahandusministeeriumi analüütikutest, kes tänavuse riigieelarve tarvis majandusprognoosi koostasid. Alustuseks võiksid nemad oma mulluse «eduka» töö eest määratud lisatasud tagasi maksta.