|
Isa
Ollie – nii hüüdsid lapsed ja nende vanemad lahke naeratusega, kõigiti usaldust
äratavat Oliver O'Gradyt, kes 1993. aastal 14 aastaks vangi mõisteti, süüdistatuna
nelja lapse kuritarvitamises. Tegelike ohvrite hulk, keda Isa Ollie «puudutas»,
arvatakse ulatuvat saja ligi – lihtsalt, 80% kannatanutest, nagu eksperdid
väidavad, et räägi sellest kunagi –, sealjuures noorima vanuseks väidab äsja ka
siinsesse DVD-levisse jõudnud «Päästa meid kurjast» kõigest 9 kuud.
Talle
määratud karistusest istus eksvaimulik ära seitse aastat, misjärel ta enne
tähtaega vabastati ja USAst välja saadeti – Iirimaale, kus sümpaatse olekuga
vanahärra praeguseni rahulikult, vähemalt väliselt, elab ja otse kaamerasse
pihib. Sellest, et tema elus puuduvat siiani tasakaal ja et seda, mis juhtus,
poleks pidanud juhtuma. «Ehk aitab see teilgi oma eluga edasi minna,» kirjutab
ta aastakümneid hiljem oma kunagistele ohvritele saadetavas kirjas, kutsudes
neid enesega kohtuma.
Ajendab
teda kaamera ette astuma siiras patukahetsus või on selleks hoopistükkis soov
oma peaaegu et perverssuseni küündivat tähelepanuvajadust rahuldada – mine võta
sa kinni!
Igatahes
annab kogu tema olek tunnistust mingist kummalisest, häirivaks tegevast
(jumalikust?) rahust, mis on ähvardavalt pöördvõrdelises seoses kordasaadetu
traagilisusega. Isegi muie ilmub vahel tema suunurka – nii näiteks arutleb ta
oma juttu kerge huumoriga vürtsitades, mängivad lapsed taamal, selle üle, mis
on tema jaoks erutav. Nagu polekski tegu ränga kuriteo, vaid kerglase
rumalusega.
Vastav
on ka O'Grady kõnepruuk. «Tunnen kaasa lastele, kes on nurka surutud, kellel,
nagu minul nende vanuses, pole kellegi poole pöörduda.» «Ma nimetaksin seda
armastuseks ja muretsemiseks... seda kallistamist ja embamist...,» üritab ta
selgitada oma suhteid lastega. «Arvan, et üritasin olla lihtsalt sõbralik,
suudeldes teda suule. Ja ma tean, et mu käsi liikus alla, ilmselt tõstsin ma
tema öösärgi üles ja puudutasin tema... Aga mõistsin kohe, et jätkata poleks
õige...».
O'Grady
kunagised ohvrid, need kolm, kes filmis avalikult tema vastu tunnistavad, on
märksa otsekohesemad. «Viimane mälestus Oliverist oli õudne valu, enne kui ma
minestasin,» ütleb Nancy, kes sa Isa Ollie'ga tuttavaks, kui oli 8-aastane. Ta
lükkas mu pikali, hoidis pead maas ja keppis tagant, räägib Adam.
Ülimalt
asjalikus ja peaaegu et kiretus, sentimentaalsust, aga ka sensatsioonilisust
vaka all hoidvas teoses, lahvatab esimene tõelisem emotsioon alles avatunni
lõppedes, kui O'Gradyle ulualust pakkunud ja teda kuni viimase minutini
usaldanud perekond Jyono meenutab seda rohkem kui kümne aasta tagust hetke, mil
nad on lugenud lehest šokeerivat tõde oma usaldusaluse räpaste tegude kohta ja
helistavad pärast seda oma tütrele, et teada saada, kas O'Grady «puudutas» omal
ajal ka teda. Ja kuidas siis jah-sõna kuuldes kogu maailm järsku kokku varises.
Jyonode
last kuritarvitas O'Grady kokku seitse aastat, siis, kui tüdruku vanus jäi 5–12
aasta vahele. «Ma küsisin tütrelt, miks ta ei rääkinud sellest. Ta vastas, et
mina olevat kinnitanud, et kui keegi talle liiga teeb, siis ma tapan selle
tegija ära. See kaabakas kasutas selle lihtsalt ära – küsides tüdrukult, kas ta
teab, mis juhtub siis, kui tema isa peaks kellegi ära tapma – ta läheb vangi!
Seega ei rääkinud laps sellest üksnes armastusest minu vastu – et ma vangi ei
läheks» pihib pereisa murduval häälel.
Siiski,
kõige olulisem süüdistus, mille «Päästa meid kurjast» tõstatab, pole suunatud
O'Grady vastu – lõpuks, nagu film vihjab, võiks ju tedagi pidada kõigest
ohvriks, kes ei ole vähem ega rohkem kui osake süngest «puudutamiste» ahelast.
Lapsena «puudutati» teda ennast, algul vanem vend, hiljem juba preestrid, kes
teda «õigeks» katoliiklaseks kasvatasid. Nii hakkas ta hiljem «puudutama» ka
ise, teatud ulatuses seda normikski pidades.
Kõige
olulisem on see, et film toob halastamatu konkreetsusega välja, kuidas O'Grady
sai nii kaua tegutseda üksnes selle tõttu, et mõjuvõimas katoliku kirik tema
teod järjekindlalt avalikkuse eest summutas. Esimest korda juhtus see 1976.
aastal, kui ühe ahistatud lapse vanemad piiskopile kaebuse esitasid. Koguni
kolm korda liigutati Isa Ollie't ühest kogudusest teise – alati pärast seda,
kui oli ilmnenud järjekordne probleem. Selle asemel et ta ametist kõrvaldada ja
asjale ametlik käik anda.
Los
Angelese piiskopkonna kõrged ametnikud, kelle ülekuulamissalvestusi siin
kasutatakse, räägivad end üksteise järel sisse, paljastub ulatuslik moraalne
korruptsioon ning kiriku jäik ja enesesse suletud hierarhiline süsteem, mis on
jumaliku tahte ettekäände taha pugedes valmis end lõpuni kaitsma, olgu või kõne
all nii tõsine asi nagu kirikus lokkav pedofiilia.
Nõnda
lõpeb tulutult ka Vatikani õiguse järele sõitnud ohvrite käik – uksest neid
sisse ei lasta, nagu jääb vastuseta ka paavstile jäetud kiri, mis probleemile
osutab. Ka Roger Mahony juhib seda seksuaalse kuritarvitamise
hulgimüügiasutust, nagu filmis Los Angelese piiskopkonda nimetatakse, edasi,
ehkki lõputiitrite väitel on ainuüksi selles piiskopkonnas esitatud sarnane
süüdistus juba 556 vaimuliku vastu.
Tegu
on tõsise uurimusliku dokumentalistikaga, mis ei piirdu üksnes inimlikule
tasandile viidud institutsionaalse süüdistusega – film võtab ainese ette hoopis
põhjalikumalt, kergitades katet ka kirikliku pedofiilia võimalikelt põhjustelt,
alates «kohustuslikust» tsölibaadist ja lapsepõlvest peale kujundatavast
seksuaalsest «vabadusest».
Uus
DVD
«Päästa
meid kurjast» (Deliver Us from Evil)
Režissöör
Amy Berg
Dokumentaalfilm
USA
2006
Levitaja
ACME
Oscari
nominent, Los Angelese filmifestivali parim dokfilm, New Yorgi ja Bostoni
filmikriitikute ühingu aasta parim dokfilm. Hinne: *****
|
