|
Eesti politsei pidas 31-aastase Martin Vaiksaare kinni eelmisel neljapäeval mehe kodulinnas Paides. Aga alles pärast seda, kui ta oli andnud «Pealtnägija» ajaloo ühe kõige ebatavalisema ja kummalisema intervjuu.
Lollikindlaks peetud karistusasutusest pagemine oli nii uskumatu, et eestlase kadumist märgati alles päev hiljem ja ta kuulutati tagaotsitavaks.
Vaiksaar võttis «Pealtnägijaga» ühendust ise. Mitu tundi väldanud kohtumine sai lõpuks teoks Vallitorni kohvikus.
Vaiksaar tunnistas telesaatele, et suurt rolli tema ärahüppamises mängis see, et ta tahtis korraliku süüa saada. «Põhiliselt on nagu kolm tegurit või neli isegi. Üks on söök, teine on jook, kolmas on naine. Ja neljas on see ahvatlev aed,» rääkis vanglapõgenik.
«Misasja, kuidas ma ei saa sealt aiast üle?! Kuidas see on nii kindel. Püssimehi ju ei ole. Kõige rohkem, mis nad tulevad, tulevad oma elektripüssidega, lasevad su nooli täis, aga see ei pidanud hulludele mõjuma. Mul on šansid suured võib-olla.»
Mees tunnistab, et ei varja end ega karda mitte midagi. «Ma ei karda mitte midagi, et ... ma ei karda Soome vanglaaelu, nüüd ma ei karda Eesti vanglaaelu, ma olen näinud Vene ohmoone, asju. Ma olen kõigi Eesti suuremate pättidega koos vanglas istunud. Mis mul veel karta on? Ma ei tea.»
Põgeniku elukaaslane Anneli kinnitab, et tema ei teadnud Vaiksaare põgenemisplaanist mitte midagi.
«Pealtnägija» andmetel on Martin Vaiksaar karastunud vanglakunde. 1999. aastal toimusid Rummu vanglas rahutused ja näljastreik. Kui «Pealtnägija» toona kaameraga tsooni väisas, vilksatas kaadris ka Vaiksaar. Tema pätikarjäär algas 1. klassis, kui ta varastas poest kommikoti.
Vaiksaar tunnistab, et pärast kommivargust on tal politseiga olnud pahandusi umbes 50 korda. Need on peamiselt olnud pisihuligaansused.
Vaatamata noorele eale, on ta koos eeluurimisvangistusega trellide taga veetnud kokku ligi 9 aastat.
«Ma olen enda karistused ilusti ära kandnud kõik. Ja kõik politseinikud ja minu kriminaalhooldajad võivad öelda, et ma ei ole halb inimene ja ma ei ole mingit kuritegu sooritanud, mis on jõhker või siis rahaliselt suurt kahju toonud kellegile. Kuriteod on lihtsalt rumalad olnud ja naljakad,» selgitab mees.
Oma sõnul ajavad teda kuritegusid tegema väljakutsed, adrenaliin. «Amfetamiin ei mõju, siis paned adrenaliini. Viskad kellegil akna sisse, ronid une pealt tuppa, lähed võtad tal kapi pealt kellukese ära ja pärast on hea meel: ma tegin selle ära.»
Anneli tunnistab, et elukaaslase teod talle ei meeldi, kuid takistada ta teda ka ei saa. Oma tulevast nägi ta esimest korda vanglas, kui ta seal sõbranna tuttavat külastas. Mehe vabanedes koliti kokku.
Oli see naise mõju või miski muu, aga viimati 2001. aastal vangist vabanenud Vaiksaar suutis väljas püsida kuus aastat. Tema enda versioon Soome sekeldustest on järgmine: mullu läks ta lahe taha ehitajaks nagu tuhanded rahvuskaaslased, ühel hetkel jäi palgaraha saamata ja ta avastas end kaks kätt taskus võõral maal. Siis tegi ta seda, mida kõige paremini oskab.
«Peale seda murdsin sisse kahekümnesse majasse, püüdsin kala, varastasin kalaõnged, paadid, mootorpaadid, mootorrattad, sõitsin ringi mööda Soomet, püüdsin kala, sõitsin mootorpaatidega, nautisin elu, nagu seda vähesed maailmas kunagi üldse teha,» kirjeldab mees.
Vaiksaar vahistati oktoobri lõpus, katsel kodumaale naasta. Eestlane tunnistas end talle esitatud kahtlustustes süüdi ja pandi kõige kõvema valvega Vantaa eeluurimisvanglasse kohut ootama. Seal toimus aga ekstsess, millest me teame vaid Vaiksaare versiooni.
Väidetavasti tuvastati tal rahustijoove, mille eest määrati kartsa. Kuid Vaiksaar keeldus spetsiaalseid kartseri riideid selga ajamast. «Kutsuti kohale erirühm, kes pidi mulle siis riided selga panema. Jõuga.»
Mehe oma jutu jä’rgi võeti riided seljast, kuid selga
tagasi ei pandud ja alasti eestlane viidi kaheks ööpäevaks kartsa. «Mul hoiti
käsi raudus üks päev ja alasti olin ma kaks päeva kambris, külmas kambris.»
Üks pagemise motiive oli just kättemaks karistuse eest, teine igavus, väidab Vaiksaar.
Eestlane tegi konksu ja meisterdas tekikotist 6-meetrise nööri. Ta keris nööri ümber kõhu ja läks siis jalutama. Mehe põgenemist nägid pealt kaasvangid, aga mitte vangivalvurid. Keegi põgenemisele kaasa ei aidanud – ta tegi kõik ise.
Vabadusse jõudmiseks tuli ületada 17-meetrine turvatsoon, kus on neli aeda, kümned valvekaamerad ja terve võrk andureid. Ometi ületas varem ronimisega tegelenud sportlikus vormis mees müürid nagu ämblikmees.
Nädal
hiljem avaldatud vangla sisejuurdluse raport tuvastas hämmastava tõsiasja: et
plehkupanek õnnestuks, pidi selle maha magama kolm valvurit korraga. Selgus, et
alarmid küll käivitusid, aga signaale peeti veateateks, mida on esinenud ennegi.
Nüüd ähvardab lohakat kolmikut halvemal juhul töö kaotus.
Kõige uskumatum fakt on aga, et vanglas märgati eestlase puudumist alles üle 24 tunni hiljem. Vaiksaar põgenes reede hommikul kella 8 paiku, tagaotsimishäire anti aga laupäeval kell 15.30.
Siin mängib ilmselt rolli fakt, et Vantaa vanglasse jäi teiste seas maha kümnekond eestlast, nende seas ka Vaiksaare vend, kes suutsid põgeniku puudumist varjata, väites järgmisele valvurite vahetusele, et ta viidi kohtusse.
Vaiksaar võib olla geniaalselt kaval või lihtsalt õnnetähe all sündinud, kuid fakt jääb, et ilma erilise plaanita ära karates tegi ta rumalaks mitte ainult Soome turvatuima vangla, vaid ka teda jälitava politsei ja piirivalve, nendib «Pealtnägija».
Vanglapõgenik Vaiksaar on ilmselgelt esinemisest elevil, võimalik, et ka laksu all. Tagantjärgi avastas ajakirjanik Mihkel Kärmas, et poolteist tundi enne kohtumist on ta Postimehe veebiküljel oma nime all põgenemist kommenteerinud.
Pärast «Pealtnägijaga» kohtumist sammus tagaotsitav politseijaoskonna uksest sisse rahakoti ausa leidjana, kuid tema vastu seal keegi huvi ei tundnud ja Vaiksaar jalutas sealt minema.
Pool tundi hiljem taipas politsei, et tagaotsitav vanglapõgenik laiab linna peaväljakul ja nabis ta kinni. Sel esmaspäeval käis Vantaa vangla juhti põgenemise kohta usutlemas Soome Politsei-TV. Muuhulgas näitas direktor küll aiaületusel okastraadi külge jäänud Vaiksaare mütsi, aga keelas oma intervjuud Eesti telepublikule näidata.
Eesti keskkriminaalpolitsei komissar Reio Valgjärv selgitas telesaatele, et tegelikult Eesti ja Soome vahel piiri enam pole. «Et niimoodi faktiliselt kadus see ära juba seoses meie Euroopa Liiduga liitumisega ja ka see formaalne kontroll, mis seal oli, lõppes ära, kui me astusime Schengeni õigusruumi.»
Põgenemispäevast kinnivõtmiseni
läks viis-kuus päeva. Valgjärve sõnul bürokraatia ei veninud. «No meie hinnangul ei ole see liiga pikk aeg selleks, et peale põgenemist siis inimene kinni pidada ja ka vahi alla võtta. Et bürokraatia saamatust ma ei näe, operatiivne infovahetus toimus mõlemapoolselt Eesti ja Soome vahel ja ka Euroopa vahistamiskäsk saabus õigeaegselt selleks, et ta siis vahi alla võtta.» Toimetas Mari Kamps, Postimees.ee |
