Kui küsida, kes on üks tuntumaid koolikiusamise ohvreid eesti kirjanduses – vihjeks veel, et see tegelane pärineb Oskar Lutsu «Kevadest» –, siis kui paljud tulevad selle peale, et see ei ole Kiir ega Tiugu? See on Toots, keda sunniti klassi ees nurgas põlvitama ning veeti kõrvupidi läbi klassiruumide. Tootsi õnneks oli tal terve ja positiivne ellusuhtumine. Tänases Postimehes kirjeldatud 8-aastase poisi loos huumorit ei leia. Vanemate silmis on nende laps hüperaktiivne, kelle kaitsmisega ei tule kool toime. Kooli jaoks on poiss vaimselt ebastabiilne, kelle õpetamine on võimete ülempiiri lähedane ülesanne. Koolikaaslaste jaoks on poiss hälvik, kes ei sobi teiste sekka. Diagnoosipanek jäägu siiski asjatundjatele, ning olgu see siis milline tahes, laps ja tema probleem ei kao kuhugi. Seaduse järgi tuleks erivajadustega ja ka puudega lapsi õpetada üldjuhul tavaklassis, ning selleks on mitmeid variante – abiõpe, koduõpe, individuaalne õppekava, eriklassid tavakoolis. Neist sobivaima peaks idee järgi leidma iga pere. Tegelikkus on paberile pandust paraku keerulisem ning lahendused ei jää sugugi mitte alati kooli või lasteaia tahtmatuse taha. Selline laps eeldaks enda kõrvale eraldi inimest, milleks oleme veel liiga vaesed, ja arvata on, et ka sallimatud. Odavam ja pealtnäha lihtsam on lahendada probleem põhimõttel mis silmist, see südamest, ja saata rasked lapsed erikooli. Käitumisraskustega laste erikoolide trööstitust olukorrast ja võimetusest neid lapsi tegelikult aidata on ajakirjanduses korduvalt kirjutatud. Olgu selleks siis õpilaste sulgemine lukus uste taha ilma WCs käimise võimaluseta, kasvandike omavaheline jõhker vägivald või viletsad olmetingimused. Sünged asutused sünge tulevikuga lastele, mille taustal kõlab õõnsalt väide, et õppimine on laste põhiõigus. Artiklis kirjeldatud poisi juhtum on paljude teiste lugude kõrval üks äärmuslikemaid. Kuid leebemal kujul on probleem – laps on korraga põlualune ja kiusaja – tuttav paljudele peredele. Tean poissi, kelle ema kõik jutud jõuavad lõpuks koolimureni välja. Teda ei võetud teatrisse kaasa, ta saadeti klassiõhtult juba ukselt minema, tema on alati süüdi. Ema on koolis pettunud ja katsed poega ohjeldada on asendumas kaitsepositsioonile asumisega. Ta ei ole nõus uskuma, et laps on lõputult halb, sest ta hoolib. Kuid kui vanematel ei jätku tahtmist või oskust hoolida ja tavakool on loobunud üritamast ning ainuke alternatiiv on erikool, siis on kõhe mõelda, kelleks tänased Tootsid suureks kasvades saavad. |
