Venemaa president Vladimir Putin pidas Müncheni julgeolekukonverentsil laia vastukaja tekitanud ähvardava kõne, millele on järgnenud karme avaldusi ka teistelt Vene poliitikutelt. Kas oleme nüüd silmitsi uue külma sõjaga? Minu arvates ei ole Venemaa välispoliitika teinud järske pöördeid alates sellest ajast, kui võimule tuli president Putin. Need eesmärgid, mis Venemaa püstitas endale juba president Boriss Jeltsini ajal, paistavad püsivat. Putini avaldusega, mida Münchenis kuulsime, püüdis Venemaa nihutada end maailma asjades veelgi kindlamale positsioonile, kasutades selleks osaliselt ära maailma üha suurenevat energiavajadust ning oma gaasi- ja naftavarusid. 1990ndail aastail, kuni aastani 2000, mil Putin sai presidendiks, oli Moskva väga nõrk. Ta võeti G-8 riikide sekka puhtalt heategevuse korras. Ent nüüd näitab Venemaa end väga jõulise mängijana. Seda toetab Venemaa üha suurenev jõukus, mis tuleneb maailma suurenevast energiatarbimisest ja järjest kasvavatest energiahindadest. Venemaa kasvatab muskleid ja president Putin näitas seda, öeldes, et siin on maa, mis on teadlik oma kasvavast jõust – siin on meie eesmärgid ja seisukohad. Kuid ma arvan, et need eesmärgid on põhiolemuselt samad, mida oleme ka enne märganud. Mida see meile, Baltimaadele tähendab? See tähendab, et kõik see, mida oleme teinud alates oma taasiseseisvumisest, on targim, mida me üldse oleme teinud. Küllap olete jälginud Eesti tüli Venemaaga pronkssõduri üle. Missugune oleks teie nõuanne? Mida teie pronkssõduriga teeksite? Ma ei kipu kunagi teistele riikidele nõu andma. Psühholoogina ütlen, et isegi teistele inimestele ei saa nõu anda. Seda on väga ohtlik teha. Igal riigil on oma eripära, eri seadused, erinevad tavad. Teie president viitas seoses pronkssõduri konfliktiga valimistele, mil poliitilised parteid loodavad saada tähelepanu, tõstatades küsimusi, mis pälvivad avalikkuses vastukaja. Loomulikult on parteide riigisisestel väitlustel ka rahvusvaheline mõju. Siin lasub vastutus presidendil, parlamendil ja valitsusel. Mulle näib, et teie president on võtnud kindla seisukoha ja üritab pinget leevendada. Lääne meedia süüdistab Ida-Euroopa riike üsna järjekindlalt mahajäämuses ning natsionalismi ja võõraviha õhutavate populistlike parteide esilekerkimises. Mida kostate? Lääne-Euroopa pole ühtsem kui Ida-Euroopa, nii et peaksime olema väga ettevaatlikud üldistustega, mida teie kolleegid ajakirjanduses on paraku varmad kasutama, sest see on nii mugav. On kerge lisada omadussõnu ja omadusi sündmuste ja maade kirjeldusse, et meelitada juurde lugejaid, näidata rikast sõnavara ja isikupärast stiili. Sotsiaalteadlasena ei näe ma tihti, millel need üldistused põhinevad. Mul on seda kahju teile öelda, kuid mõningal määral on siin vastutus ka meedial. Kui riigis X tegi partei Y avalduse Z, siis tulekski nii öelda, mitte laiendada seda tervele riigile. Meil valitseb arvamuste paljusus, ja kui teha ühe arvamusavalduse alusel järeldusi terve riigi või piirkonna kohta, siis on see vastutustundetu. Stereotüüpide kasutamist tuleks pidada poliitiliselt sama ebakorrektseks, nagu on seda üldistused rassi, nahavärvi, soo jne alusel. Seda eriti just siis, kui jutt käib inimõigustest, võõravihast, antisemitismist jne. Euroopa ei ole endale teadvustanud, et paljusid Euroopa piirkondi on pidevalt stereotüübistatud. See on kurb nähtus ja selle vastu tuleb võidelda. Äkki võiks stereotüüpide rohket kasutamist Ida-Euroopa maade hindamiseks seletada sellega, et ELiga liitus korraga liiga palju Ida-Euroopa riike – Lääne-Euroopa poliitikutel ja ajakirjanikel on lihtne teha järeldusi kolme-nelja maa põhjal, kuid ELi uusliikmeid on praeguseks juba 12? Endise professorina võin öelda, et see on märk mõttelaiskusest. See on ka tundelaiskus, millega tuleb võidelda. Loomulikult on lihtsam asju kaugelt vaadata ning panna erinevad sündmused ühte patta. See nõuab ju parasjagu vaimuenergiat, et näha, kuidas sündmused Poolas arenevad ühtemoodi, Tšehhis teistmoodi ja Baltimaades eri maade kaupa veel mingit moodi. Lõhe nn vana ja uue Euroopa vahel on ju siiski olemas. Kuidas seda ületada? Me oleme olnud Euroopa Liidus väga vähe aega, et raudse eesriide pärandist üle saada. Winston Churchill on öelnud tabavalt – see oli tõesti eesriie. See ei takistanud üksnes reisimist, see oli eesriie kahe erineva poliitilise süsteemi ja ideoloogia vahel. See oli eesriie ka inimliku ja kultuurilise suhtlemise mõttes. Asjaolul, et inimesed mõnel pool Lääne-Euroopas teavad äärmiselt vähe näiteks Eesti ja Läti kohta, on paraku ka teine pool. Ma võin leida teile hõlpsalt lätlasi, kes teavad äärmiselt vähe Prantsusmaa, Suurbritannia, Belgia jt Euroopa riikide ajaloo üksikasjade kohta. Nii et me ei peaks jälle langema stereotüüpidesse. Kui märkame kedagi kuskil maal midagi võhiklikku väitmas Ida-Euroopa kohta, võin ma oma kurvastuseks leida samalaadseid avaldusi mõnest Läti ajalehest, mis minu arvates näitab võrdväärset võhiklikkust võõraste kultuuride suhtes. Meil on üksteiselt Euroopas väga palju õppida – meie ajaloo, meie kultuuri, ka selle kohta, kuidas igal maal on ajalooliste ja geograafiliste tingimuste tõttu kujunenud välja oma mõtteviis. Ma ei pea kasulikuks keskenduda mõnele negatiivsele avaldusele ning selle peale solvuda. Ma ei arva, et see midagi muudaks. Oma kogemusest võin öelda: kui tahta, et teised inimesed saaksid su jutust aru, pole paremat viisi kui näidata, et sa oled nendest huvitatud. Et sa saad neist aru. Ma arvan, et uued maad Ida-Euroopas ei tea piisavalt Euroopa Liidu ajaloost, sealsetest vaidlustest ja erimeelsustest ega sellest, kuidas neid on lahendatud. Me lihtsustame ka ise liialt ja seega teevad pattu mõlemad pooled. Lahendus on õppimine, kuid see nõuab muidugi vaimset pingutust ja aega. Ent ma näen seda protsessi väga positiivsena – me rikastame üksteist, selle asemel et solvuda. Peame vaatama asju positiivselt: mis meil on ühist, mida saame üksteiselt õppida; ei tohi näha üksteises vaenlast. See viimane on eelarvamuste ja konflikti allikas. Psühholoogina näen selles väga ohtlikku suundumust. Nagu Eestis, nii on ka Lätis läinud kümned tuhanded inimesed välismaale tööle. Mida inimeste lahkumise vastu ette võtta? Tegelikult näen ma paljusid inimesi juba naasmas. Mulle kui presidendile esitati ELiga liitumise eel Läti seisukoht, mille järgi olnuksime väga pahased, kui mingid riigid piiraksid inimeste vaba liikumist. Selle vastu pidin presidendina võitlema. Oma südamepõhjas tervitasin ma aga piiranguid, mida mõni riik tööjõu vabale liikumisele kehtestas. Muidu on tegemist ju väga lihtsa aritmeetikaga – kui Euroopa Liidu ühes osas on põhipalk viis kuni kümme korda kõrgem kui ELi teises osas, tunnevad ettevõtlikud, oskustega ja energilised inimesed kohutavat kiusatust lahkuda ja saada viis korda rohkem raha kui koju jäädes. Majanduslik ebavõrdsus on justkui ühendatud anumate süsteem: kui teil on ühes anumas rohkem vett, läheb vesi teise anumasse. Inimeste väljarännet oligi ju oodata. Samas on ju ka siin palgad pärast Euroopa Liiduga liitumist kerkinud. Kuid me oleme kaotanud oma töökäsi nendele riikidele, kes on meie vastu nii avatud ja lahked, kes meie töötajaid vastu võtavad ja tunnevad nüüd enda majandust nende toel paranemas. Samas saadavad need töötajad oma raha koju. See oli ju tegelikult just see, mida me Euroopa Liidult palusime. Tahtsime avatud piire, võimalust vabalt valida elu- ja töökohta. Kuid me peame mõistma, et vabadusel on oma hind. Sellele oleks tulnud mõelda siis, kui Euroopa Liiduga liitusime. Üks rahvastiku vähenemise põhjus on lahkuvad inimesed, kuid Eestis on näiteks palju juttu olnud ka sündimuse vähenemisest. Kas Lätis on samasugused probleemid ja kuidas sellest üle saada? See on väga raske probleem. Lätis on sündimus pidevalt kahanenud taasiseseisvumisest saadik. Praegu võime täheldada sündimuse väikest kasvu. Seda võib seostada valitsuse abinõudega, milleks saadi inspiratsiooni Eestist. Valitsus toetab noori peresid pärast lapse sündi kindlate rahasummadega. Samamoodi tegid prantslased pärast Esimest maailmasõda, kui olid sõjas kaotanud palju mehi. Toetusraha emadele-isadele on tähtis samm edasi. See hakkab juba praegu vilja kandma, sest peamine takistus sündimuse ees on noorte perede soov elada head elu ja mitte oodata oma majandusmurede lahendamisega seni, kuni nende lapsed üles on kasvanud. Nad tahavad elada võrdväärselt nende noortega, kellel pole lapsi. Nad tahavad nautida samasugust heaolu. Ometigi – näiteks moslemiriikides, kus elumugavused ei ole võrreldavad meie omadega, pole iibega mingit probleemi. Seal on au sees traditsioonid, laps on perele väärtus ning moraalne kohustus omada poega pole üksnes kultuuripärand, vaid ka bioloogiline pärand. Siin me midagi sellist paraku ei näe. See on lääne ühiskonnas tõsine vajakajäämine. Mis siis on juhtunud? Lääne ühiskond on kaotanud selle, mis on siiani alles näiteks Iisraelis ja moslemimaades – väga tugeva moraalse kohustuse saada järglasi. Seda peetakse inimese panuseks inimkonna ja rahvuse arengusse. Teie saite oma vanavanematelt ja vanematelt geenid ja nad nägid vaeva oma laste üleskasvatamisega. Minu vanemad võtsid kohustuse mind üles kasvatada, seepärast tundsin ka mina moraalset kohustust sünnitada ja kasvatada üles oma lapsed. Pange tähele: mitte ainult lõbu ja lastega kaasneva rõõmu pärast, vaid ka kohusetundest oma vanemate ja vanavanemate ja oma rahva ees. Praegu ei tunne inimesed mingil põhjusel rõõmu laste saamisest. See on neist kuidagi mööda läinud, mis on muidugi kurb. Nad on täiesti kaotanud oma moraalsed kohustused oma eelkäijate, oma vanemate ees, oma rahva ees. Lapsed on ju väikesed vaid lühikest aega ja mul on pentsik kuulata noorte inimeste kaeblemist, nagu oleks lapse üleskasvatamine teab mis suur koorem. Kui ma mõtlen oma vanaema põlvkonna peale, missuguseid raskusi see pidi taluma ja kasvatama seejuures kuut või seitset last, siis nemad ei kaevelnud. Inimeste hoiakutes on midagi põhjalikult muutunud. Ja seda üle Euroopa, ka Venemaal. Paistab, et see hoiak käib kaasas heaoluga. Ma olen saanud kirju, mis süüdistavad selles naiste emantsipatsiooni, aga ma ei ole sellega nõus. See ei ole lihtsalt tõsi. Tean seda omast käest, sest kasvatasin teadlasekarjääri kõrvalt lapsi. Mulle tundub, et meis on elutahte ja Erose asemel tekkinud pigem midagi, mida Freud nimetaks surmatungiks. Igal aastal sureb Lätis 12 000 inimest rohkem, kui sünnib. Kas tunneli lõpust paistab vähemalt veidikegi valgust? Ma loodan, et oleme jõudnud pöördepunkti. Viimased paar aastat on sündimus kasvanud, enne seda oli alates 1991. aastast pidev langus. Hoian kasvule pöialt.
Läti Vabariigi president Vaira Vike-Freiberga
Sündis: 1. detsembril 1937 Riias Haridus: • 1945–49 läti algkool Lübeckis Saksamaal • 1949–50 prantsuskeelne algkool Daourat’s Marokos • 1950–54 Collègue de Jeunes Filles de Mers-Sultan Casablancas • 1954–55 õhtukool Kanadas, Torontos • 1958 – Toronto ülikool, Victoria kolledž, B.A. humanitaarteadustes • 1960 – Toronto ülikool, M.A. psühholoogia erialal • 1965 – Ph.D. eksperimentaalpsühholoogia erialal McGill’i ülikoolis Karjäär: • 20. juuni 2003 – valiti teist ametiaega järjest Läti presidendiks • 8. juuli 1999 – valiti esimest korda Läti presidendiks • 1998 – emeriitprofessor, Montreali ülikool • 1998–99 Läti Instituudi direktor Riias • Ajavahemikul 1964–1998 – psühholoogiaõppejõud, korraline professor Kanada mainekates ülikoolides • 1960–61 psühholoog Toronto psühhiaatrikliinikus • 1958–60 hispaania keele tõlk ja õpetaja • 1957–60 kasvataja Toronto tütarlastepansionaadis • 1954–55 Kanada Kommertspank, teller Keeled: läti, inglise, prantsuse, hispaania ja saksa keel, pursib ka portugali ja itaalia keelt Publikatsioonid: avaldanud 8 raamatut, 5 monograafiat ja üle 150 erialase raamatupeatüki autorite kollektiivi liikmena Perekond: abielus tehnikaprofessori Imants Freibergsiga, poeg Karlis ja tütar Indra elavad samuti Lätis. |
