Venemaa presidendi Vladimir Putini üleeilne kõne iga-aastasel Müncheni julgeolekukonverentsil annab mõista, et Moskva on asunud suhetes läänemaailmaga kui just mitte külma sõtta, siis senisest palju järsematele seisukohtadele. Siit peaks omad järeldused tegema ka Eesti. Putin kritiseeris USAd teravalt ühepooluselise maailma pealesurumise eest. «See on ühe peremehe, ühe suverääni maailm,» ütles Vene riigipea, jätkates niiviisi Moskva varasemate mõtete väljendamist mitmepooluselise maailma vajalikkuse kohta.Sama teravalt oli Putin vastu NATO ittalaienemisele, pidades seda Venemaad provotseerivaks. Samuti ei meeldinud talle USA kavandatavad sõjaväebaasid Rumeenias ja Bulgaarias. Eesti vaatenurgast oli ehk siiski olulisim, et Putin pidas ainsaks legitiimseks jõu kasutamise allikaks ÜROd. Tema arvates pole Euroopa Liidul ega NATO-l õigust iseseisvalt sekkuda maailma kriisikolletesse. Üllatavalt sarnane on siinkohal Putini seisukohavõtt ühe punktiga Keskerakonna valimisplatvormist, mille järgi osaleb Eesti «rahvusvahelistel sõjalistel missioonidel, mis ei tulene otseselt meie lepingulistest kohustustest Euroopa Liidus ega NATOs, vaid ÜRO mandaadi olemasolust». Ja samas vastandub sellele Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese sõnavõtt Münchenis, kus ta kutsus üles kaaluma võimalust uute riikide lääne kogukonda lõimumiseks väsinud ELi asemel kasutama NATOt. Olgem ausad – osalt on Putini reaktsioon USA sammudele arusaadav, sest USA neokonservatiivide algatatud invasioon Iraaki oli selgelt kavatsetud märk ühepooluselise maailma kehtestamisest. Kuid oluline on rõhutada, et seni oli Venemaa USA samme, nagu ennetav löök ja võitlus terrorismiga, vaid oma huvide rakendamiseks matkinud. Nüüd on aga selge, et Venemaa on lahti öelnud igasugusest matkimisest ja soovib end maailmas tugevamalt kehtestada. Putini kõne ja ka muud arengud Venemaal peaks Eestile olema selgeks sõnumiks, et meie elulisteks huvideks on nii ELi kui ka NATO hea käekäik. Kui jääda lootma ainult ÜRO-le, pole Eestil mingit šanssi – selle organisatsiooni julgeolekunõukogus on Venemaal vetoõigus ja seega kaoks lootus, et Eesti saaks oma häält kuuldavale tuua. NATOs ja ELis on Eestil ikkagi mingi võimalus protsesse mõjutada. Ning mitmepooluseline maailm tähendaks ka ju seda, et Eesti jääks automaatselt Venemaa mõjusfääri. |
kõik galeriid
