Eestiski populaarne Martin Heidegger oli 20. sajandi üks väljapaistvamaid filosoofe. Omanäolise nägemuse tema vaadetest esitab semiootik Mihhail Lotman kolmeosalises essees. Esimene osa kannab nime «Heidegger ja surm». Pealkiri sisaldab viidet George Lakoffi teosele «Naised, tuli ja ohtlikud asjad», viidet, mis on korraga nii siduv kui ka parodeeriv. Tavaliselt ma selliseid asju ei selgita, pean seda koguni halvaks tooniks, kuid mu viimane kirjutis «Vaenlase pale» (PM 8.12.2007; vt ka kommentaare netis) tekitas mõnes lugejas segadust.
Näiteks ei kirjutanud ma elu ja surma erakondadest kindlasti sellepärast, et «erakond» on
kuum sõna, nagu väidab üks kommentaatoritest. Tegu on varjatud tsitaadiga inglise luuletajalt ja müstikult William Blake’ilt (1757-1827). Mu eesmärk oli osutada, et poliitilise väli on palju laiem kui see, mida poliitikaga enamasti seostatakse: maksud, eelarve, piirilepe jne. Poliitiline ei ole vaid poliitikute pärusmaa; see on ruum, kus igaüks teeb vastutusrikkaid valikuid ja otsuseid. Ning lõppeks on need valikud ja otsused suunatud kas elule või surmale.
Arvestasin ka sellega, et kirjutis tekitab protesti. Arvasin, et end tunneb puudutatuna Jokela mõrtsuka kohalik fännklubi, aga ka automobilistid, abordiideoloogid, guevaristid ja heideggeriaanid. Ning tõepoolest, kõik peale automobilistide on end kenasti kommentaarides ilmutanud. Tänud neile.
Eriti olulised olid vastuväited minu Heideggeri käsitlusele, mis läheb otsustavalt lahku valitsevate hoiakutega. Kiindumus Heideggerisse on iseenesest huvitav teema. Pärast Teist maailmasõda, kui ta oma kodumaal põlu alla sattus, propageerisid teda ennekõike prantsuse mõtlejad, sealjuures käsitles eksistentsialistist vasakradikaal Jean-Paul Sartre Heideggeri peaaegu marksistina. Heideggerile endale oli selline probleemipüstitus võõrastav, kuid samas tunnistas ta, et see ei pane teda imestama. See-eest esitab vastupanuliikuja ja parempoolne filosoof Jean Beaufret Heideggeri kristliku mõtlejana. Heideggeri-vaimustus lakkas aga Prantsusmaal 1970. aastatel, kui ilmnes järjest enam fakte selle kohta, et suure filosoofi koostöö natsliku režiimiga oli palju sügavam, kui esialgu paistis, ning eriti pärast 1987. aastal ilmunud Victor Fariase raamatut «Heidegger ja natsism» (seda raamatut nimetatakse tihti Fariase toimikuks).
Kuid tõesti totaalne oli Heideggeri-vaimustus postsovetlikul Venemaal. Nagu naljatas üks Moskva filosoof: marksismi-leninismi õppetoolid tuleks ümber nimetada Heideggeri õppetoolideks. Seda on selgitatud nii, et Heidegger oli Marxi täielik vastand ja nii nagu eilsetest ateismiõpetajatest said õigeusu fundamentalistid, on marksistid ümberprofileerinud heideggeriaanideks. Minu meelest on aga ka sisulisi põhjuseid. Vene mentaalne traditsioon tõrjub nii Kanti kui ka igasugust filosoofilist analüütilisust (filosoof Anatoli Ahhutin võttis essees «Sofia ja kurat» kokku süüdistused Kanti aadressil; selgus, et neil on infernaalne maik), seevastu nii marksism kui ka heideggeriaanlus on sünteetilised maailmavaated, mis lubavad süüvida kõigesse.
Teine aspekt on see, et ehkki Heidegger vene keelt ei osanud ning «Olemises ja ajas» refereeritud Tolstoi teost «Ivan Iljitši surma» pole vist lugenudki (vähemalt nii väitis Hans-Georg Gadamer), kirjutas ta tunnustavalt «veneluse kõrgest potentsiaalist», mis alles ootab avamist. Oma artiklis nimetasin Heideggeri surmafilosoofiks, surmafilosoofia väljapaistvaimaks väljendajaks. Surm ei ole tal üksnes elu läte ja lõpp-punkt, vaid läbib ängina (just nii tuleb edasi anda saksakeelset angst’i) kogu olemust. Olemine tuleneb surmast on surmale pidevalt avatud. See tekitas protesti.
Milline filosoof Heideg-ger «tegelikult» on, polegi vist tähtsaim küsimus. Palju olulisem on, et juba mitu aastakümmet on end surma teenistusele pühendanud mõtlejad ja tegijad leidnud innustust Heideggeri kirjutistest. Kusjuures tegu on olnud nii parem- kui ka vasakäärmuslastega. Ma nimetasin vene rahvuslast, konservatiivse revolutsiooni, stalinismi ja uue sotsialismi laulikut Aleksandr Duginit. Tema jüngrid on teda tituleerinud «homse päeva Heideggeriks». Dugin olevat avanud vene olemise (Dasein’i) ning läinud Heideggerist kaugemale.
Siiski võib Duginit pidada vaid Heideggeri epigooniks ja labastajaks. Kogu Dugini ilmavaade on surmast sündinud ja surmale avatud, vene Dasein on aga eriti morbiidne. Ühe tema essee pealkiri ongi «Surm – meie sünnimaa» (1994, hiljem on Dugin seda korduvalt taasavaldanud). Sealt loeme muuseas: «Me peame elama ja tegutsema nõnda, nagu kogu seda [jälkust – M.L.] enam poleks, «siin ja praegu». Nagu me oleksime juba surnud ja meie ees sirutuksid puhtad vaimse reaalsuse horisondid /…/ Meile on vaja UUT ERAKONDA. Surmaerakonda. Totaalse vertikaali erakonda. Jumala erakonda, vene analoogiat Hezbollah’le /.../. Süsteemile on surm tõepoolest lõpp. Normaalsele inimesele on see vaid algus.»
Ning lõpetab hoopis poeetiliselt: «Surm – see on palju ruumi neile, kes on surnud. Surm – see on palju ruumi neile, kes on elus. /…/ See Sünnimaa on surm. Sünnimaa Surm. Surm.» Kuid ka Lääne äärmuslased leiavad Heideggerist inspiratsiooni. Olgu siinkohal mainitud kas või nn ökofašistid. See nimetus on provokatiivne ja mitmetähenduslik. Sildina kasutavad ökofašismi pahatihti roheliste vastased nende halvustamiseks. Kuid sama nimega kutsuvad ennast erinevad radikaalsed rohelised grupeeringud, sh nii vasakpoolsed (trotskistlikud ja maoistlikud) kui ka neonatsistlikud ökoliikumised.
Niisiis on tegu ideoloogiliselt väga kirju seltskonnaga, mis neid aga ühendab, on inimvihkamine. Üldistatud ideolo-geem kõlab umbes nõnda. Ökosüsteemis eksisteerivad paljud liigid, igaüks oma nišis. Kuid on olemas üks liik, mis ei püsi nišis, hävitab teisi liike ja ruineerib kogu maailma ökosüsteemi. See liik on homo sapiens. Et ökosüsteem päästa, tuleb selle liigi vastu võidelda, vähemalt suruda see oma kappi tagasi (st tuleb likvideerida linnad, kogu kultuur, ennekõike meditsiin).
Ei maksa arvata, nagu oleksid ökofašistid vaid mingisugused intellektuaalsed hälvikud. Tegu on arenenud vaadete süsteemiga, mis püüab sünteesida erinevaid maailmavaateid, sh budismi ja Frankfurdi koolkonna marksismi, tähtsaim komponent on aga Heideggeri ontoloogia. Ent siin tekib küsimus: mil määral on Heidegger ise vastutav oma ideede sellise kasutuse eest? Äkki on need üksnes väärtõlgendused? Heideggeri ütlustega on üldse nii, et ühed ja samad formuleeringud on sageli tõlgendatavad vastandlikult. Seda teeb ka ta ise, näiteks võib tuua tema hinnangud Nietzschele: tema erikursuste kuulajad 1930. aastate keskel olid veendunud, et tegu on Nietzsche ülistamisega ning hindasid selles kontekstis ka Nietzsche seost natsionaalsotsialismiga. Hiljem aga (st pärast sõda) väitis Heidegger, et sellisel moel ta nimelt halvustas natsionaalsotsialismi.
Mis puudutab surma, siis pidev avatus sellele on vaid asja ontoloogiline külg. Kuid surm on alati minu surm. Ei ole mingisugust surmakogemust, mida üks inimene võib teisele edasi anda. Teiste surm ei valmista mind kuidagi ette minu surmaks. Ning mis veelgi halvem, keegi ei saa surra minu asemel.
See koht vajab selgitust, kuna teiste asemel surma minemine on võrdlemisi haruldane, kuid siiski mitte unikaalne nähtus. Näiteks läks preester Maximillian Maria Kolbe 1941. aastal Auschwitzis surma Poola sõduri Franciszek Gajowniczeki eest. Lugu oli selline, et barakist kadus üks vang (hiljem selgus, et ta ei põgenenud, vaid oli õnnetult hukkunud). Laagri komandant määras selle eest näljasurmale kümme pantvangi, nende hulgas ka pan Gajowniczeki, kes nuttis ja ahastas, et tema pojad ei saa oma isa enam kunagi näha. Preester Kolbe
pakkus end vabatahtlikult Gajowniczeki asemele ning pärast kolmenädalast nälgimist tehti talle surmasüst. Gajowniczek elas 94 aasta vanuseks, paraku ta oma poegi siiski enam ei näinud – nad hukkusid Auschwitzis Nõukogude pommide all. Kas see lugu varjutab kuidagi Heideggeri käsitlust? Sugugi mitte. Kui mina olen Gajowniczek, siis keegi Kolbe ei sure minu, Gajowniczeki surma, vaid ikkagi oma, Kolbe surma. Kolbe elu ja surm ei puutu mitte kuidagi minu Dasein’i, mis on avatud vaid minu, mitte teiste inimeste surmale, rääkimata nende elust.
|
