Mikk Mikiver Foto: Peeter Langovits

Mikk, sul on olnud põnev elu. Räägi, milline ta sulle endale paistab.

Ma ei ole kunagi proovinud oma elulugu jutustada, isegi mitte lühikokkuvõttes. Esimene märksõna, mis pähe kargab, on «kirju» ehk täpsustades «huvitav». Just nimelt «huvitav», see kätkeb endas nii muresid kui rõõme.

Täna võin ütelda, et raskused on tulnud minu isiklikest probleemidest, on põhinenud mu iseloomujoontel. Mitte eelmise ega praeguse riigikorra, vaid omaenda sisima põhjustatud. Ma lõin ise endale raskusi. Ja siiski, kokkuvõttes võin ma lausuda, et ilma nende isiklike raskusteta olnuks mu elu ilmselt mitte nii põnev. Ja küllap kätkeb sõna «põnev» endas ka mõistet «rikas». Minu elu on olnud põnev ja rikas – sisutihe. Sellesse sõnasse tuleb suhtuda ettevaatlikult.

Väites, et minu elu on olnud põnev ja rikas, ei ole mul ambitsiooni võrrelda seda kellegi teise eluga. Kas või Jaan Krossi omaga, mis on kaheldamatult olnud rikas, või Lennart Meri omaga. Kindlasti mitte, kuid mul on siiski õigus väita: olen elanud kirevat, huvitavat ja rikast elu.

On sul elus eeskujusid? Ja kas neid üldse peabki olema?

Arvan, et teatavatel eluperioodidel on oluline end kellegagi võrrelda, omada eeskujusid. Selliseks eeskujuks on mulle olnud isa. Praegu olen tihti mõtteis temaga. Teiseks tähtsaks inimeseks, kes ei õpetanud mulle pelgalt eriala, vaid ka oskust näha elu ja seda mõista, oli Panso.

Võiksid sa endast kõneleda? Kes sa oled, Mikk Mikiver? Mis on sinus head või halba?

Üldiselt saab inimesest paremini rääkida mõni teine inimene. Mõistagi ei tea keegi peale minu, millest ma mõtisklen iseendaga üksi olles, kui istun õhtuti toanurgas või hulgun merekaldal, metsas.

Mis minuga neil hetkil sünnib? Mis on minus positiivset? Ilmsesti see, et ma pole kaotanud võimet imestada.

Oled sa kohusetundlik inimene?

Üldiselt küll, kuid puhuti laisk. Teades, et pean midagi tegema, venitan viimse hetkeni. Eriti kui tegu on raskete ja huvitavate töödega. See on omamoodi organismi kaitsereaktsioon... Kui rääkida minu negatiivsetest iseloomujoontest, siis aeg-ajalt, kui mind jälitavad ebaõnnestumised, aga teistel laabub kõik hästi, tabab mind kadeduslaine. Kuid üldiselt saan sellest kiiresti üle, mõistan, et teised pole süüdi minu ebaõnnes.

Räägitakse, et mõistmine tähendab andestust ning vastupidi. Mõistad sa inimesi, kes on eksinud?

Jah, ma suudan andestada ja oskan ka ise andestust paluda. Mulle ei valmista raskusi tunnistada, et siin olen ma eksinud. Juba aastakümneid võin tulla proovi ja lausuda: «Eile vannutasin teid, et seda saab mängida vaid nii. Õhtul mõistsin, et eksisin. Andestage, et sundisin teid tegema nii, aga mitte teisiti. Proovime täna teistmoodi.» See tuleneb arusaamisest, et ma pole kõiketeadja.

Püüan alati inimest esmalt mõista, alles hiljem saan teda õigustada või hukka mõista. Mul on olnud haruharvu hetki, kui olen pidanud kedagi hukka mõistma ja oma elust välja arvama. Ma saan ju aru, et inimesele on loomuomane eksida. Täna ta vääratas, ma mõistan hukka selle konkreetse sammu, kuid see ei tähenda, et ma talle risti peale tõmbaksin, minu jaoks on ta ikkagi olemas.

Usun, et looduselt (tänu isale!) olen ma saanud piisava annuse arukust ja mõistvat suhtumist. Aga laiskus on mu enda põlisosa.

Kas sa pead end pidevalt tagant sundima?

Jah.

Kõige raskem on alustada?

Just nimelt. Seni kuni on võimalust viivitada, ma muudkui viivitan ja viivitan. Mitte kuidagi ei suuda alustada. Kavaldan. Vahel on see kaitsemehhanism, sa ju tead, et kui juba töösse sisse lähed, ei saa sealt enam välja. Selle protsessi suuri rõõme saadavad alati ka põrgupiinad. Ilmselt seepärast mõtledki: varu veel veidi aega.

Tihtipeale olen prooviperioodi alustanud pikkade jututiraadidega. Segajaks võivad saada ka majanduslikud või kodused asjaolud: kuskile on vaja sõita, midagi osta, millegi üle aru pidada või miski ära parandada, näiteks kraan. See pole küll üldse minu amet.

Aga ma mõistan, et mingitel puhkudel pole ma kuigi järjepidev ega plaanikindel. Võiksin iga päev vähekesegi kallal nokitseda, et vältida kohustuste kuhjumist. Aga võta näpust. Eelistan istuda jõude ja arutleda, kuidas küll ennast ületada ja teostada seda, mis tarvis. Aga üldiselt on nii elus kui ka kunstis raske midagi lõpetada, eriti raske – kenasti lõpetada.

Oled sa endaga ka erakordselt rahule jäänud?

Muidugi. See on juhtunud siis, kui olen suutnud oma laiskusest üle saada. Olen kirjutanud instseneeringuid, juba on kukkumas tähtaeg, aga töö ei võta kuidagi vedu. Tuglas rääkis: et muusa harjuks sind külastama, on regulaarselt, iga päev vaja tööd teha. Minu esimeseks instseneeringuks oli «Väikevend ja Karlsson katuselt». Mäletan, et siis ütlesin endale tõepoolest: «Tubli, Mikk, kenasti kukkus välja.»

On olnud hetki, mil tunned, et nüüd suudad sa kõike. See kuulub varajasse loomeperioodi. Mida vanemaks saad ja kauem töötad, seda rohkem saab selgeks, et näitlejaameti täiust ei taba sa elupäevade lõpuni.

Nooruseuljuses tundus, et võin suurepäraselt mängida isegi joogise peaga. Viimastel aastakümnetel ei suuda ma lavale tulla ka mitte pisikese pitsiga. See häirib. Pean tulema mängu puhtana, olen nii harjunud. Noore näitlejana auru all laval olles pidasin ennast kuratlikult heaks. Mis üks pits mehele teeb?! See annab ainult mängule juurde! Sõnaga, teadsin, et olen hea ja mulle on kõik lubatud.

Mis on sinu jaoks tähtsam, mõistus või tunded? Millega maailma vastu võtad?

Vist siiski mõistusega. Olen aldis emotsionaalsele vastuvõtule. See, mis kellegagi juhtub, see, mis sünnib loodusega, erutab mind, kütab tundeid, sööbib emotsionaalsesse mällu. Ja siiski tunnetan elu mõistuse kaudu. Närvilisematel aegadel, kui pinge kestab kaks-kolm päeva, võib välja lüüa mu pahupool, võin käituda täiesti metsiku olendina. Kasutan siis löögirelvaks sõna, aga see võib tabada hoopis valusamalt füüsilisest hoobist.

Mida sa iseendale sooviksid?

Veidi suuremat julgust teostada seda, mis tuleb pähe üksindustundidel. Kahtlemised on meie töös teretulnud, kuid viimastel aegadel on mul kahtlusi ning enesetsensuuri ülemäära. See ei ole seotud ei poliitika ega millegi sellelaadsega.

Praegu valdab meie riiki kummastav atmosfäär: pruugib sul öelda mõni kriitiline märkus, kui saad vastu standardlöögi – kas sina igatsed siis taga endisi aegu? Kurat võtaks, ma pole seda kunagi soovinud! Pole sellest rääkinud ega isegi mitte vihjanud. Jõudumööda olen aidanud meie riigil iseseisvust saavutada.

Pole väitnud, et nüüd oleme jõudnud omadega pagan teab kuhu, et on saabunud kibe pettumuste ajastu, et ma pole üldsegi rikas, et mulle ei maksta nii palju, kui ma ise ja mu töö vääriks. Aga põrgu päralt, igaühel on ju silmad peas! Kes vaatab, see näeb, ja kes vähegi analüüsivõimeline on, saab ka aru. Siin olen ma minetanud enesetsensuuri.

Teinekord on mul liigseid kahtlusi. Ja siiski ma usun, et kulgeme edasi, et kord saan kokku sellise dramaturgiaga, selliste näitlejatega, kellega võib korda saata midagi väärilist.

Veel tahaksin soovida iseendale, et see atmosfäär, milles elame, ei saaks mind nii tugevalt mõjutada. Muidugi ei saa eralduda sel määral, et miski sulle enam korda ei lähe.

Ma ei ole juba paaril kuul lehti lugenud, kuid ükskord võtan kätte ja loen nad läbi. Ja seal selgub, et ma pole miskit mööda lasknudki, et mind pole millestki ilma jäetud, kõik see, mille olen saavutanud, on tulnud lehtede abita ja selle sopata, mis pressis kuhjub, et olen osaduses kõigega, mis ümberringi sünnib.

Neil hetkedel muutungi rahutuks, väljakannatamatuks, valan end välja poja, naise, sõbra peale. Muidugi palun pärast andestust, kuid kõik on juba juhtunud...

Aeg voolab nagu ikka: päike tõuseb ja loojub. Aga kui tahad kõiges osaleda, võib tunduda, et pead jooksma, jooksma... Kuhu? Rikkuse, ilusa elu ja muu sarnase suunas? Ma pelgan, et meie liidrid kasutavad liig sagedasti väljendeid «me peame, kõik me peame»...

Me ei pea mitte midagi. Ja mina ka ei pea. Ma ei pea mitte midagi, kui ma ei taha. Kui meile antakse mõista, et meil tasub püüelda mõne eesmärgi suunas, ja me saame aru, et selle saavutamiseks peaksime tegutsema, siis on teine lugu. Siis me ka tahame ja oleme kohustatud tegutsema.

On meil ikka selge, mida me tahame? Me ehitame elurealiteetidele katust, omamata vundamenti. Ma sõidan Saaremaale Nasva kaluritele külla, istume siis nendega varahommikul, puhume juttu, popsutame tubakat ja ma saan nende muredele pihta. Ja mõtisklen, kas keegi Toompealt ka sellise reisi ette on võtnud. Valija ju neid näha ei saa.

Mida veel iseendale soovida? Kõige olulisemat, kannatlikku meelt.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.75