Saksa Gümnaasiumi algklassilapsed rõõmustavad esimeste tunnistuste üle. Esimesse klassi minejaid jääb Eestis paraku aga igal aastal aina vähemaks ning koole tuleb sulgeda.

Lõppenud aastal pälvis haridusse puutuv ajakirjanduses rõõmustavalt palju tähelepanu. On loomulik, et avalikkust on seni kõige rohkem köitnud raha ja kinnisvara teema. Kõik see ongi väga oluline – rahata ja lagunenud koolimajades ei tee imet ka parimad õpetajad.

Tihti välistas aga vaidlus 600-miljonilise remondiraha üle igasugused katsed tuua väitlejad sisu juurde tagasi. Nüüdseks on Riigikogu kinnitanud mehhanismi, mis võimaldab lähiaastatel kõik koolimajad korda saada.

Tänavu saame loodetavasti kuulda soojadest ja valgusküllastest koolidest, kus kogu kooliperel meeldiv tegutseda. Uue aasta eelarve näeb hariduskuludeks ette rohkem raha kui kunagi varem ning kultuurikomisjoni menetluses olev eelnõu lubab panna piiri viimase aastakümne jooksul toimunud väikeste algkoolide sulgemisele.

Raha toetabki hariduse sisu

Märksa vähem on juttu olnud hariduse sisust, mille üle läinud aastal juurdles sadu erinevatesse töögruppidesse koondunud inimesi. Aasta haridussündmus oli kahtlemata septembris toimunud konverents, mille avas president ning kus tutvustati ja arutati eelmainitud ekspertrühmade tööd. Konverentsi tulemusena valmisid lõplikult seaduseelnõud, mis valitsus nüüdseks juba Riigikogule on esitanud.

Milline peaks olema õppekavade sisu ning kui palju sellest kohustuslik kõigile õppijatele? Milline koolikorraldus võimaldaks otsuste tegemisel rohkem usaldada õpetajat, kooli ja koolipidajat ning samas jätaks riigi kanda vastutuse tulemuse – kvaliteetse hariduse eest?

Kuidas väheneva laste arvu juures ning elanike koondumisel suurematesse keskustesse kindlustada võrdsed võimalused kõigile eestimaalastele? Kuidas muuta õpetamine iga lapse individuaalsust arvestavaks, et igaühe anded, eelistused ja võimed saaksid maksimaalselt välja areneda? Kui palju on võimalik vältida hariduslikku segregatsiooni ja kuidas seda efektiivsemalt teha? Need on küsimused, millele juba ammu pidanuks vastused teada olema.

Üheks näiteks hariduse sisuküsimuste tähtsusetusest avalikus diskussioonis oli rahvusvahelise matemaatika ja loodusteaduste alase uuringu TIMSS tulemuste valgustamine mõneti veidras ja konflikti otsivas võtmes. Tahan veel kord tunnustada kõiki matemaatika- ja loodusteaduste õpetajaid, õpikute ja õppekavade koostajaid ning kõiki haridustöötajaid, tänu kelle igapäevatööle on meie laste teadmised neis ainetes rahvusvaheliselt väga heal tasemel. Meil on, kust edasi minna.

Muudatused uutel tingimustel

Edasimineku vajaduses ei saa kahelda. Fakt, et üle 90 protsendi Brüsseli ametikohtadele kandideerinud eestlastest läbi põrus, peaks tõsiselt mõtlema panema kõik haridusinimesed.

Peamisteks probleemideks olid üldise silmaringi ahtus, suutmatus omandatud teadmisi seostada ning napp võõrkeelteoskus.

Hariduskorraldust ei saa muuta üleöö ja see ei ole töö, mis toob tegijaile päevapealt au ja kuulsust. Eelkõige on see ühine vastutus tulevaste põlvede eest. Edu tagavad vaid muudatused, mis on pikalt ette kavandatud ning mille kõiki võimalikke kaasmõjusid on põhjalikult analüüsitud.

Just seetõttu on tegevuskava koostamisse olnud kaasatud sajad asjatundjad ning just sellepärast on haridusametnikud korduvalt läbi sõitnud kõik Eesti maakonnad, et kuulata inimeste mõtteid, arvamusi ning hinnanguid.

Paljud haridus- ja koolikorralduslikud muudatused, mis lõppenud aastal juba tehtud (näiteks väiksemate klassikomplektide seadustamine) ning sel aastal tegemisel, annavad tulemusi alles aastate pärast. On hea meel tõdeda, et muudatuste vajalikkuses kahtlejaid enam eriti ei ole ning diskussioon käib põhiliselt muudatuste vormi üle. Ausalt öeldes jääb selgusetuks, miks tegudega ei alustatud juba aastaid tagasi.

Kui üldhariduse vallas on seaduseelnõud formuleeritud, siis teistes valdkondades seisab see töö veel suurel määral ees. Kõrghariduse hetkeseisu ja suhte tulevikuga võttis kokku tudengite korraldatud rahvusvaheline konverents, mis keskendus kõrghariduse kvaliteedi hoidmisele ja parandamisele.

Kõrghariduse nõue on kvaliteet

Oluline oli sõnum, et õppurite vähenemine lähiaastatel tekitab ohu, et kvaliteedi osas võidakse hakata tegema järeleandmisi. Valitsus on moodustanud asjatundjate komisjoni ja ootab sellelt veebruari alguseks soovitusi kvaliteedi tagamiseks tulevikus.

Praegune õppekavade täies mahus akrediteerimise süsteem ei suuda ilmselt oma rolli täita ning tuleb asendada paindlikumate mehhanismidega.

Kõrghariduse vallas on heaks saavutuseks juba vastu võetud erakooliseaduse parandused, tänu millele saame vältida üliõpilaste petmist Concordia-taolistel juhtudel.

Üha rohkem oleme loonud võimalusi õppimiseks välismaal, sest praegused ja tulevased tudengid ei konkureeri enam Tallinna või Eesti mastaabis, vaid pürgivad Euroopa Liidu ülikoolidesse ja mujalegi. Loodetavasti võtab Riigikogu õige pea vastu otsuse Tallinna Pedagoogikaülikooli nime muutmise kohta. See ei ole küll uue ülikooli asutamine, ent loob eelduse erinevate kõrgharidusasutuste koondumiseks, pidades silmas just üha tugevnevat rahvusvahelist konkurentsi.

Riigi tugi teadusele

Kõrgharidusega on lahutamatult seotud teadus-arendustegevus ja innovatsioon.

Teadmistepõhine ühiskond ning sellele rajatud teadusmahukas majandus on Eesti arengu võtmeküsimus. Möödunud ja ka alanud aastal on riik selleks märkimisväärseid summasid eraldanud.

Doktorantide toetus kahekordistus, et noorteadlased saaksid rohkem pühenduda õpinguile ega peaks töötamise tõttu õpinguid katkestama. Tuleb tõdeda, et vaid kolmandik doktorantidest jõuab kunagi teaduskraadini, samas teame, et doktorikraadiga spetsialiste vajatakse pea kõigil elualadel. Lisaks sellele, et riik toetab teadus- ja arendustegevust jõulisemalt, on oluline ka Euroopa Liidust tuleva raha palju aktiivsem ja energilisem kasutamine – oleme juba lubamatult palju aega ootamisele kulutanud.

Teadmistepõhine majandus eeldab tööjõuturul osalejatelt üha paremat haridustaset.

Üha enam vajame aga ka tihedamat sidet hariduse ja majandusruumi (ühiskonna) vahel. Olgu kontekstiks tööandjate osalemine ja vastutus kõrgkoolidele koolitustellimuse koostamisel, praktikakohtade loomisel või spetsialistide koolitamisel kutsehariduse kaudu.

Paindlikum kutseharidus

Kutsehariduses tuleb taastada tasakaal. Viimast lihvi saav kutsehariduse arengukava 2005–2008 on selge ja jõuline dokument. Osa sellest – riigikutsekoolide arengukava – valmis juba septembris.

Näidates selget soovi kutseharidust väärtustada, oleme paljudes korralduslikes ning õppijaid puudutavates küsimustes kutsekoolide õppurid võrdsustanud üldhariduskoolides õppijatega. Riigikogu heakskiidu sai eelnõu, mis lubab pärast põhikooli kutsekooli astunutel õppetoetust saada, tagab meditsiinilise abi võimalused jpm.

Samas tähendab kutseõppe konkurentsivõime tõstmine ka loobumist ruutmeetripõhisest rahastamisest, mis muutis kutsekoolide pidamise võrdlemisi kalliks. Kavas on muuta kutseõpe paindlikumaks, et ühelt tasemelt teisele üleminekul ei tuleks ette «tupikteid» ning et ka haridustee poolelijätnutel oleks lihtsam õpinguid jätkata.

Lõppenud aasta oli kokkuvõttes Eesti haridusele väga sisulise töö tegemise aeg. 2005 aasta alguselt on oodata kogu senist haridustarkust, analüüse ja prognoose ühendavate seaduseelnõude vastuvõtmist Riigikogus.

Haridusministrina loodan jätkata sama sisukat arutelu ja planeerimist parema hariduse nimel kui mullu. Ent mis põhiline – põhjalikele aruteludele peavad järgnema ka konkreetsed otsused ja reaalsed teod.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 2.8