Siit tõuseb küsimus: mida peaksid tegema poliitikud ja riigimehed omalt poolt selleks, et järeltulev sugupõlv hakkaks selliseid üllaid ideaale hindama ja taotlema? Kas peaks lisama kooli kodanikuõpetust ja hingeharidust? Või käivitama väärtusarenduse programmi?

Vastus on: mitte midagi ei ole vaja teha. Ma ei esitanud teile utoopilist soovunelmat, vaid loetlesin asju, mis viimase eesti kooliõpilaste väärtushinnangute sotsioloogilise uurimuse põhjal on meie noorte jaoks TOP 10 (vt Akadeemia 2005/11, 2401-2441). Teadlased Ingrid Rüütel ja Ene-Margit Tiit on küsitlustulemusest vaimustatud ja kinnitavad, et uurimusest «saab kindlasti järeldada seda, et meie noored ei ole «hukas», nagu vahel väidetakse». Ainukese miinusena möönavad nad, et patriootilised tunded jäävad tagaplaanile. Domineerivad isikukesksed väärtused – vaid 21-30% pidas oluliseks eestlust, rahvuskultuuri ja traditsioone.

Arvatavasti tuleb mitmele vanemale inimesele, kes heldimusega meenutavad oma noorust ja seda, kui ilus oli sõjajärgsetel aastatel elada, üllatusena, kui kõrgelt hindab praegune eesti noorsugu positiivseid «pehmeid» väärtusi. Aga seda nad teevad. Näiteks laupäevases Postimehes on artikkel, kuidas Tervise Arengu Instituudi vedamisel võistlevad noored oma terviseprojektidega konkursil ning tänavu osutus parimaks Viljandimaa Tääksi põhikooli õpilaste idee panna algklasside lapsed rohkem piima jooma. Nad on välja mõelnud toredad vahendid, kuidas kooli tulnuid «pöörata piimausku». «Ärge käige meie tegude, vaid meie sõnade järgi,» soovitas noortele auhindu üle andnud sotsiaalminister Jaak Aab. Minister viitas sellele, et ehkki täiskasvanud räägivad tervislikest eluviisidest palju, ei ole nad ise tihti parimaks eeskujuks (vt PM 3.12.2005).

Kelle käest siis taasiseseisvunud Eestis üles kasvanud noored on saanud oma kiiduväärsed väärtushinnangud? Tabelis on esikohal sõprus, ja teismelised saavad ka väärtuste hierarhia oma sõpradelt. See seletab, miks vastused varieeruvad nii vähe vanuse, soo ja elukoha järgi.

Väärtused ei ole reastatud juhuslikult, vaid nendes valitseb seesmine kord ja kooskõla. Sotsiaalteadlased küsivad, kuidas seletada, et paljud neiud abielluvad meelsasti välismaalastega ja jätavad kodumaa (Eestis igal aastal üle viiesaja). Küsitlusandmeid uskudes ei saa neid süüdistada jõukama elujärje ihaluses. Neile on aga ennekõike tähtis kodu ja perekond. Ka peavad nad oluliseks isikuvabadust, läbilöögivõimet ja optimismi. Abikaasa valiku võimalused on laias maailmas palju avaramad, ning luua oma kodu ja perekond väljaspool Eestit tundub turvalisem, pakkudes samas nii endale kui järglastele paremaid võimalusi eduks ja enesearendamiseks.

Ilmselt on kogu maailm – ja ka väike Eesti – suuremate muutuste protsessis, kui me tahame tunnistada. Mõtlema peaks panema see, et küsitluse kohaselt on võim koolinoorte väärtuste edetabelis tagant kolmandal, neidudel koguni eelviimasel kohal. Ka au ja kuulsust peetakse vähetähtsaks: koolipoistel on nad 23. ja -tüdrukutel 26. kohal. Võib küsida: kellest siis saavad poliitikud, kui võim ega au ei paku pinget?

Igatahes üks on selle küsitluse põhjal selge: ühiskonna tuleviku mõjutajaks ei ole mingil juhul kirik. Kõigis vanuserühmades jäi usk ja religioon viimasele, kolmekümnendale kohale. Usk on noortele absoluutselt tähtsusetu ja esineb tabelites üksnes seepärast, et oli pandud etteantud valikute hulka. Religiooni figureerimine küsimustikus päästis võimu au – muidu oleks tema jäänud viimaseks.

Mida ütleb see tagumine koht usu ja eetika seosest? Mitte midagi uut, kinnitab vaid, et teatud kombinatsioonid ei ole olemuslikud, vaid ajastutekkelised. Kirik oli Eestis rahvaharidusele alusepanija ning kuni XIX sajandi lõpuni, st venestamisaja alguseni, olid luteri kiriku pastorid koolide inspektorid. Sealt peale on koolide katsumisega tegelnud teised, ja saanud tööga korda küll. Rootsi ajal oli kirik kihelkonna komblusvalvur, näiteks lapsega tüdrukud pandi häbiposti (enam ei oleks see võimalik, sest üle poole Eesti lastest sünnib väljapool abielu, 15%-l jääb isa tuvastamata, vt EPL 1.06.2005). Pealegi on praeguseks moraali puudutavad hoiakud protestantlikes maades totaalselt teisenenud: Rootsi kirikus õnnistatakse homopaare, ja kui üks sealne nelipühipastor taunis pederastiat, pandi hoopis tema kuuks ajaks vangi. Keskajal olid ainukesed tõbilad kloostrite juures, nüüdseks on selle üle võtnud riik – ja hoolekanne on tõhusam kui iial varem. Muidugi võivad ka praegu kirikud oma aidsi-kontserdi või supiköögi või kodutute jõulusaunaga kaasa lüüa, aga see on pigem sisemisest aitamise sunnist, kui et sel oleks märkimisväärset tähendust sotsiaalsüsteemis.

Tahan väita, et kristlus on oma ajaloolise ühiskonna kasvatamise töö teinud, ja on sellega hästi korda saanud. Missioon on täidetud. Meie teismeliste väärtushinnangud on selle suurepärane illustratsioon. Need, keda sikkude ja lammaste lahutamise päeval kiidetakse, küsivad üllatunult: «Millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind? Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime sind vastu?» (Mt 25,37jj). Sest nad on unustanud – või pole kuulnudki, aga ikkagi vastavalt toiminud: «Kui sa oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb» (Mt 6,3).

Võib-olla on just see hea, et Euroopa Liit ei tunnista oma alustes kristluse mõju. Peaasi on ju tõik, et ta (olgu või kristluse kaudu ja tõrkumisi) on ligimesearmastuse omaks võtnud. Nii omaks, et toimib selle kohaselt, nagu poleks mõeldavgi teisiti.

Kui kristlus on oma töö ühiskonna heaks sooritanud, milleks ta siis veel vajalik on? Ehk on vastus, et kristlus kui lunastusreligioon võib nüüd keskenduda oma pärisülesandele: evangeeliumi ehk rõõmusõnumi kuulutamisele. Immanentse maailma olme ja kommete parendamise asemel pühenduda transtsendentsele.

Kristlus on ainult näivalt egalitaarne, tegelikult on ta süngelt elitaarne. Mulje nivelleerimisest või vastuvõtutingimuste kaotamisest tuleb sellest, et ristiusk ei tunnistanud kehtivaid jaotusi ning rekruteeris kõigist ühiskonnakihtidest neid, «kellel kõrvad on kuulda». Eeldused Jeesuse kutse vastuvõtmiseks olid lihtsalt teistsugused kui edukuse jaoks tolleaegses juudi või helleeni maailmas ning seetõttu võisid seni marginaalsed isikud osutuda sobivaiks. Tegelikult on kristlus nii elitaarne, et alles kolmandal-neljandal sajandil hakkasid kreeka filosoofid aru saama, milliseid avaraid võimalusi ta mõtteteadusele pakub.

Religioosseid inimesi selle sõna rangemas tähenduses – selliseid, kes taotlevad tingimatut Jumalat tema enda pärast – ei ole ühelgi ajal olnud palju. Optimistid oletavad, et 10% rahvast, aga see on kindlasti liiga suur protsent. Jeesus ütleb Tooma evangeeliumis: «Ma valin teid, ühe tuhandest ning kaks kümnest tuhandest» (TE 23). See muidugi ei tähenda, et teised oleksid täiesti kõrvale jäetud. Nende puhul: «Kes iganes annab teile juua kas või karikatäie vett selle nime peale, et te olete Kristuse omad, tõesti, ma ütlen teile: ei ta jää oma palgast ilma!» (Mk 9,41). Aga nii see on, nagu Paulus ütleb: «usk ei ole igamehe asi» (2Ts 3,3).

Öeldu taustal ma ei muretseks teoloogina selle pärast, et religioon on teismeliste horisondi taga. Nad ei ole sellega isiklikult kokku puutunud, ja ei tarvitse kunagi kohtuda viimsete küsimustega. Ent sellegipärast võib mõnest nende hulgast saada tõsine usumees. Ühelgi viisil ei ole õnnestunud religioossust välja juurida, mingi promill jääb ikka alles.

Jeesus ei loodagi leida masse, kui ta esitab küsimuse: «Kui Inimese Poeg tuleb, kas ta maa pealt usku leiab?» (Lk 18,8). Usk on äärmiselt individuaalne fenomen. Seega on ainus küsimus, millel selle külje pealt on mõtet: kas ta tulles leiab seda minul?

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5