Veebipäeviku pidajate ehk blogijate frustratsioonist võib mõista: nad muudkui kirjutavad, aga ajakirjanikud ei taha neid ikka enda hulka arvata.

Millepärast küll lehetegijate tõrjuv suhtumine, võis tajuda eilsel ajaveebide seminaril veebipäevnike muret.

Aga näiteks sellepärast, et erinevalt ajakirjanikest ei valva blogijate selja taga professionaalsed toimetajad, kes kontrolliksid enne ilmumist nende kirjatükke ja vastutaksid kvaliteedi eest. Ajakirjanduse raudne reegel nõuab, et enne mõeldaks ja alles siis öeldaks. Blogijail on tavaks, et enne öeldakse ja siis.... Siis loodetakse, et ehk keegi kusagil nende eksimuse parandab.

Samuti sellepärast, et suurem jagu blogijaid ei suvatsegi varbaid märjaks teha. Ehk teisisõnu, nad ei tee reporteritööd: ei otsi uusi allikaid ega uut infot. Priit Hõbemägi, Eesti Päevalehe peatoimetaja, juhtis tähelepanu, et nii mõnedki blogijad elavad oma suletud kitsas kogukonnas, jahvatades omakeskis valitud teemasid. Nõnda ei maksa imestada, kui Postimehes korraldatud ajakirjanike küsitlus tuvastas, et veebipäevikuist on leidnud üksikuiks lugudeks infot vaid üksikud reporterid.

Samuti sellepärast, et ajakirjanikud järgivad elus nii kirjutatud kui kirjutamata kutse- ja eetikastandardeid, mille vastu patustamine toob tihtipeale kaasa vallandamise. Huvitav, kas veebipäevnikud, kelle reguleerimata tsunftis on peamisi reegleid see, et erilisi reegleid pole, oleks valmis ajakirjanike tegevust juhtivad karmid mallid ja nõudlikud põhimõtted üle võtma?

Ajakirjanikuametiga käib kaasas suur vastutuskoorem. Seda koormat pole lihtne kanda. Olgem ausad: üksjagu sellest koormast on ajapikku mahagi pudenenud. Aga mõelgem, kui suur oleks ajakirjanduse usaldusväärsuse kadu siis, kui ennast hakkaks ajakirjanikuks arvama iga suvaline päevikupidaja.

Loe diskussiooni bloogidest ka www.tehnokratt.net, www.siimteller.com, henrik.tehnokratt.net

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 1